Selle eelmise lõigu kirjutasin ca nädal tagasi. Nüüd vahepeal on jälle jahedaks läinud, kuigi nartsissid ja tulbid on juba ära õitsenud ja sirel ning maasikas õitseb. Aga ma saan aru, et külm ja vihm on eelmäng kuumaks suviseks perioodiks. Nii et ma ei vingu ja võtan seda kui külma, karget dushi enne sauna.
Täna sain väga toreda ja naljaka Gruusia kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt ostsime endale kaks raamaturiiulit. Päris suured ja rasked täispuidust riiulid, millele saaks lõpuks asetada need raamatud, mis siiani kastides seisavad. Ostsime laupäeval need ära ja jätsime poodi, et leida siis neile transport. Uurisin siis oma kohalikelt sõpradelt, kas nad teavad kedagi soovitada, kellel oleks väike mikrobuss, millega need ära tuua. No ja Katja ütleski, et tal on mehel mööblifirma ja auto, millega ta kõik mööbli on alati ära vedanud. Me suhtleme vene keeles, aga minu vene keel on veel teadupärast lünklik ja ma kõigest aru ei saa. Nii palju sain aru, et ta nimetas ühe nõukaagese auto parameetri, aga rohkem ma ei süvenenud. Mõtlesin vaimusilmas, et võib olla selline nõukaaegne marsa või midagi sellist. Leppisime siis kokku, et lähme täna hommikul mööblile järele. Kui välja läksin, seisis värava ees vana žiguli 01, millel oli raam katusel. Oi jeerum, ma muudkui itsitasin, sest eks väljamaalasena alati vaatame, kuidas siin nõuka-aegsete autodega erinevaid suuri asju katusel veetakse. Mõnel on vahel kogu elutoa mööbel väikse zigulli või volga katusel ja tekib tunne, et keegi võiks veel seal tugitoolis telekat vaadata. Aga nüüd tekitasin ise sarnase olukorra. Oleks ma teadnud, et tegu on 01-ga, ma poleks selle küsimusega oma sõpru kiusama hakanudki. Ühesõnaga kaks suurt riiulit (mõõtudes: 210x45 ja 130x175) läksid ziguli katusele nagu niuhti ja jõudsid ilusasti ka mu koju. Kartsin küll, et see tubli auto vajub vastu maad, sest tegu oli päris raskete riiulitega, aga sõbranna Katja ütles, et see Ziguli on ju grusavik. Ei maksa siin midagi peenutseda. Ma ei teinud pilti meie riiuli-aktsioonist, sest tahtsin oma sõprade suhtes ikka viisakaks jääda. Panen aga siia ühe pildi aastast 1996, kui õega oma väikese Ford Escortiga Leetu sõitsime. Siis nägin tee peal autot, mis vedas järelkärus lehma ja tegin kiiresti pildi.
Nii et me teeme edusamme kohaliku atmosfääriga kohanemiseks ja mõningate kommete ülevõtmiseks. Tobias võtab osa siinsest lauluvõistlusest ja õppis tänu sellele ka kaks gruusiakeelset laulu. Nagu ma talle ütlesin, siis tähtis pole võit vaid osavõtt ja see saab olema meeldejääv kogemus. Esimene voor läks tal hästi ja kohtunikud, kes olid naisterahvad, tahtsid teda väidetavalt kõik kallistada (kuna lapsevanemaid sinna kuulama ei lastud, siis ma ise täpselt ei tea). Eks ma saan aru, et paratamatult on teisest rahvusest ja selline blond laps, kes laulab gruusia keeles, väga eksootiline. Ma kujutan ette, et me Eestis oleksime ka väga vaimustet, kui gruusia laps tuleks laulaks näiteks eesti keeles Valgret. Laupäeval on teine voor ja vaatame, kuidas siis läheb.
3 kommentaari:
Väga tubli, Tobias!
Kuidas läks?
Aitäh Kadri kiituse eest ja Helen, tänud huvi tundmast. Ma sain üle hulga aja alles nüüd blogisse ja uuem postitus vist annab vastuse Su küsimusele, Helen.
Postita kommentaar