Villem 4

Jällegi pole pikka aega kirjutanud. Ei julgegi lubada, et see kirjutamisaktiivsus suureneks. Vahepealsesse aega on mahtunud nii Villemi sünnipäev, Tobiase pimesoole operatsioon, Eesti Vabariik 95 vastuvõtt ja gala-kontsert, jne.  Samuti on kevad muutunud vahepeal talveks. Ei tohi midagi nii vara hõisata (vihjates eelmisele postitusele). Kuigi krookused aias õitsevad, on viimased nädalad olnud rõske ja tuuline. No Eesti talve mõõtu muidugi välja ei anna, aga ega Gruusia ei pretendeerigi Põhjamaa tiitlile. Rohkem ilmast ei kirjuta, sest ilmast vist räägitakse siis, kui muust pole rääkida. Mul on aga palju, millest kirjutada. Seekord kirjutan Villemist. Pühendasin ühe postituse ju ka NYki-aegses blogis alati Tobiasele, kui ta aasta vanemaks sai. Ja nüüd võlgnen Villemile selle tähelepanu.

Villem sai teadupärast Tartu Rahu aastapäeval neljaseks. Jajah, aeg läheb mürinal ja alles see oli, kui ma tema sündi ja beebi-tegemisi kajastasin. Kui Villemi peale mõelda, siis ta sobitub siia Gruusiasse suurepäraselt. Ta on natuke nagu Gruusia mees. Ei, „hamdidaa“ ta veel ei laula, aga muidu on laulumees küll. Kohalikke meenutab ta seepärast, et ta ei oska rääkida normaalse häälega. Villemi tavaline kõne on suhteliselt kõvahäälne, kui mitte öelda karjuv. Mitte et ta kuri oleks pidevalt, kuid ta lihtsalt räägib kogu aeg väga kõvasti. Eks häälematerjali on ta ka kasvatanud, kuna Villem on kange mees ja kui jonn peale tuleb, siis on ta väga järjepidev oma häälepaelu treenima. Kuivõrd Tobias on tubli laulumees ja harjutas kodus iseseisvuspäeva vastuvõtuks Eesti hümni, siis on ka Villemil hümn peas ja rõõmuga võin öelda, et peab viisi teine väga hästi. Aasta tagasi mulle näis veel, et erinevalt Tobiasest Villemit ilmselt oma kodu kooli (ehk 21.) muusikaklassi panna ei saa, kuna ta pigem kippus laulmise asemel mörisema. Aga Tobiase pidev laulmine kodus, on ta kõrva väga hästi välja treeninud ja võtab kohe õigest noodist kinni, kui laulma hakata. Kuna Tobias on suur ajaloofänn ja ta on palju laulva revolutsiooni kohta uurinud, siis laulavad nad kahekesi peale hümni veel mõningaid isamaalisi laule. Üks päev tegin toas tööd, kui kuulsin, et poisid laulavad õues. Istusid teised puu otsas ja laulsid isamaalisi laule. Hümni laulmise puu otsast ma siiski keelasin.

Aga veel on meie Villu georgia mehe moodi seetõttu, et ta muudkui kaupleb ja ta on väga järjepidev ka selles. Kui koos sööme, siis tavaliselt päädib söömine sellega, et Villem ütleb, et ta enam ei taha süüa (olles võtnud kaks ampsu eelnevalt), meie siis ütleme, et teeme 5 ampsu veel. Tema ütleb „ei, kaks“, mina ütlen „ei, viis“ ja nii me siis kaupleme ja ei taha kumbki järele anda. Ega muidu ei sunniks sööma, aga Villem on väga maias ja söömise lõpetamine ei tähenda, et kõht oleks täis. Pigem tähendab see shortcut`i magustoiduni. Sestap peab temaga ka väga kindlameelselt vastu kauplema. Priiduga mõtlesime, et ilmselt turu peal annaksid Villemi kauplemisoskuste peale müüjad kiirelt alla ja annaks talle tasuta oma kaupa. 

Veel Villemist. Tal on praegu see periood, kus riietus ja välimus on väga tähtsad. Tobiasel oli ka umbes selles vanuses see periood, aga see väljendus veidi erinevamalt. Villem aga palus mul aasta alguses osta ka temale rohelised püksid, kuna tema iidolil, Tobiasel juba olid olemas. Leidsin siis talle ühed rohelised üpris liibuvad punk-püksid, mille ta kohe jalga pani ja põhimõtteliselt 2 kuud neid jalast võtta ei tahtnud. Loomulikult sain suure vaevaga neid ikka vähemalt kord nädalas ka pestud, kuid siis võttis Villem need püksid pooleldi märjana kuivamast, pistis natukeseks radiaatorile ja siis kohe jälle jalga. Kuna ta tõesti vaid nende pükstega oli nõus käima, siis otsustasin talle veel ühed rohelised püksid osta, et pükste pesemisprotsessi hõlbustada ja kulumisprotsessi pidurdada. Need olid väikese kasvuvaruga ja minu meelest veel ägedamad, aga need Villule ei kõlvanud. Arusaadavalt aga juhtub nii, et kui ühed püksid on aktiivsel lapsukesel iga päev ja kõikjal jalas, siis lähevad nad ühel hetkel katki. Nii eelmine nädal ka juhtus. Priit leppis siis Villemiga kokku, et lähevad koos poodi ja valivad uued püksid, lootuses, et ise valitud pükse ta ka kannab. Poest tulid nad uhkelt tagasi helesiniste pükstega. Kui jõudis kätte aga aeg, et need lasteaeda minekuks jalga panna, siis hakkas Villem jälle häälepaelu treenima. Ta oli seda meelt, et need helesinised pole sugugi head jooksupüksid ja nende pükstega ei jookse ta piisavalt kiiresti, mistõttu ta tahtis ikka oma rohelisi katkisi pükse tagasi. Rääkisin talle küll, et uued püksid ja näiteks ka uued kingad tuleb sisse kanda ja kohe nad polegi nii head, et väga kiiresti joosta saaks. Seda jäi ta veidi skeptiliselt uskuma ja nõustus ikka uute pükstega lasteaeda minema. Kui kodus hiljem aga oma rohelised püksid leidis, siis vahetas kohe nende vastu ja sõlmis kokkuleppe, et need rohelised püksid on tema kodupüksid. Nendega rakendatavat jooksukiirust ta meile ka kohe demonstreeris.

Nõndaks. Kokkuvõttes ütleks, et Villu on väga lahe 4-aastane inimene. Tal on iseloomu kuhjaga antud ja hoolimata tema mõningasest kangekaelsusest, saab temaga ka väga palju nalja.