Punk, kapsapirukas ja täpsus

Nüüd pole ikka väga ammu kirjutanud. Ütleks kohe nii, et talv läbi pole kirjutanud. Gruusias saabus küll miskit talvesarnast detsembris ja isegi lund sadas, aga nüüdseks on paar eelmist nädalat olnud kohati vihmane ja keskmiselt 10 kraadi. Täna aga oli juba 20 kraadi ja sõin õues suppi, kuulasin linnulaulu ja suhtlesin meie kassiga, kes tahtis ka Tom-Yumi suppi proovida. Arvestades kui palju on vahepeal juhtunud, siis see toetab tunnet, et pole siia blogisse talv läbi kirjutanud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et selle niiöelda talve sisse on jäänud nii rõõmu kui kurbust, suu matsumist kui ka jala hoogsat tatsumist, tööd ja vaeva, suitsu ja tuld jne.
Aga ma ei hakka kõigist neist sündmustest kirjutama.

Kirjutan veidi punk-kultuurist ja Gruusiast. Nagu sõbrad teavad, siis kirjutasin oma bakalaureusetöö nüüd juba 10 aastat tagasi punkkultuurist. Minu tolleaegne juhendaja, Airi-Alina Allaste, on olnud teistegi subkultuure käsitlevate tööde juhendaja ning ehk õnnestub sel aastal erinevate, uuritud Eesti subkultuuride kohta lugeda raamatukaante vahelt. Tahtsin aga kirjutada sellest, et seoses artikli putitamisega, olen olnud jällegi pungilainel. Punkaritest rääkides peab ju käsitlema ka anarhismi. Nojah, võib olla 80ndatel oli väike punkarite seltskond Eestis, kes tõesti uskus anarhiasse ja selle toimimisse, aga tänapäeval üldiselt sellesse ikka ei usuta. Samas ei saa öelda, et anarhial poleks seega tänapäeva punkkultuuris tähendust või tähtsust. Mulle näib sellel sümboolne tähtsus. Punkarite mõtteviis ja suhtumine elusse on omamoodi anarhistlik. Nad ei armasta liigseid piiranguid ja reegleid ning see väljendub nii nende muusikas, luules kui ka mitmetes muudes tegemistes. Selle jutuga tahan ma aga jõuda selleni, et mu mõtetes on viimasel ajal olnud seos sarnase piiridevaba mõtteviisi ja grusiinide vahel. Ärge saage valesti aru - ma ei taha halvustada grusiine ja minu meelest on raamidest väljas mõtteviis omamoodi edasiviiv.Vähemalt loomingus ja loominguliselt on grusiinid vägevad ja andekad. Aga ma ei saa ikka üle ega ümber liikluse teemast. See mõte, et teen parajasti anarhia osalusvaatlust, tabaski mind siin autoroolis. Olgu, nii hull see ka pole, sest valgusfoore ikka kasutatakse. Aga valgusfoori roheline ei tähenda alati seda, et ristmikul ka teistel autodel poleks roheline ja kõik üheaegselt sõita ei võiks. Tsiteerides Naksitralle: "Kõigile! Ja kirssidega!" Ja nii on ka aegajalt siin - kui on juba roheline foorituli, siis olgu roheline kõigile!
Aga veel näiteid mõnevõrra pungilikust suhtumisest. Käisime poistega joogas ja pärast seda läksime kõrvale pirukapoodi väikest kõhutäidet ostma. Kena ja sõbralik müüja, luges mulle inglise-vene segakeeles ette, millise täidisega pirukaid pakkuda on. Villem valis kartulitäidisega ja Tobias tahtis spinatitäidisega pirukat proovida. Kui sööma hakkasid, oli Villemil kapsapirukas ja Tobiasel tomati. Täitsa punk! Kunagi rääkis mu isa sõber nõukaaegsest teenindajast lastekohvikus "Vigri", kus kena teenindajaproua ei toonud kunagi seda, mida telliti vaid alati tõi seda mida ise tahtis. Ma arvan, et saiapoe müüjatar ei tahtnud meelega pada ajada, vaid ajas lihtsalt sassi täidised. Sarnaseid lugusid võiks veel rääkida.
Ja siis veel üks oluline omadus, millega peab grusiinide puhul arvestama, on hilinemine. Meie eestlased oleme oma saksa mõjutuste tõttu ja tont teab mille tõttu veel ikka üpris täpsed. Kui jääme 5 -10 minutit hiljaks, siis vabandame. Grusiinide jaoks pole 5-10 minutit üldiselt hilinemine. Näiteks. Tobiasel oli jõulude ajal kontsert, kus tema õpetaja õpilased kõik esinesid (vt foto). Kuna kontserdi algusajal oli rahvast veel suhteliselt vähe, otsustasime 15 minutit hiljem alata. Huvitav oli aga see, et mõned inimesed ilmusid välja ka kolmveerand tundi peale väljakuulutatud kontserdi algust. Lastekontserdile kohaselt oli siis jäänud võib olla kolmandik lugusi veel esitada. Ka teatriga pidavat siin nii olema, et kui näiteks etendus hakkab kell seitse, siis välja on reklaamitud, et kontsert hakkab kell kolmveerand seitse.

Kokkuvõttes. Eestlastel on algselt raske harjuda mõningate kirjeldatud omapäradega. Samas saan eemalolles aru, et see on tingitud ka sellest, et eestlased on ikkagi suured planeerijad, täpsust ja kohusetunnet tagaajavad ja suured töö-rabajad. Grusiinid võtavad vabamalt ja kuigi elatustase on madalam kui Eestis, siis nad oskavad elust ilmselt rohkem rõõmu tunda kui eestlased. Mis sellest kui saad kartulipiruka asemel kapsapiruka, viimane oli samuti väga hea.