Gruusia omapärad ja lapsevanemate vandenõu

Täna kirjutan niisama meie elu-olust ja uitmõtetest.

Kõigepealt meie pereliikmetest. Poisid käivad vapralt koolis ja on üldiselt eluga rahul. Hommikul kell veerand üheksa võtab buss nad värava eest peale ja toob vajadusel õhtul ära ka. Üldjuhul aga toon nad varem (enne kella 17) koju. Nagu arvata võiski, olid Villemi esimesed nädalad  lasteaias keerulised ja ega ta sinna väga ei kippunud. Nüüd on ta aga harjunud. Villem on gruusia-inglise keele rühmas, mis tähendab, et üks õpetaja räägib gruusia ja teine inglise keeles. Lapsed on suures osas grusiinid, mistõttu ilmselt õpib Villem isegi gruusia keele kiiremini ära. Õpetaja ütles, et Villem oli juba ükspäev käratanud "Tasa!" gruusia keeles. Ja kodus ütles ta "Vai-me!" ehk "Oh-sa-issake!".

Meie Priiduga õpime gruusia keelt siis peamiselt poistelt ja elementaarsemaid väljendeid nagu "tere", "aitäh", "head-aega" jne. kasutame ikka igapäevaselt grusiinidega suheldes. Olen vist ka kirjutanud, et meil on siin tänava otsas üks tore köögivilja-puuvilja müüja, kellelt saab alati värsket gemüüset. Ligikaudu kuu tagasi ütlesin "aitäh" ehk "madloba" asemel kogemata "gamarjoba" (hääldub gamardžoba) ehk "tere!". Sellele gemüüse-müüjale valmistab see minu apsakas siiani nii tohutult nalja, mistõttu alati kui ma lähen midagi tema juurde ostma ja keegi veel seal ostlemas on, räägib ta selle loo, kuidas ma ütlesin "aitäh" asemel "tere". No mulle tegi alguses head meelt, et ma olen võimaldanud talle nii palju rõõmu ja naeru. Tema müüb ju mulle vitamiine, mis on kasulik tervisele, ja mina pakun talle ka midagi tervisele kasulikku ehk naeru. Aga nüüd mulle käib juba veidi närvidele, et ta mu üle muudkui naerab ja arvab, et ma ei saa aru.


Aga täna kirjutan asjadest, mis veidi häirivad või millega pole harjunud. Pärast esimest kolme kuud pole nagu külaline enam, vaid elanik, ja seetõttu ehk võin lubada ka veidi kriitikat. Üks asi, mis ikka on harjumatu ja ei meeldi, on see, et turgudel ja kõiksugu teenuste puhul öeldakse välismaalastele ikka palju kõrgem hind, kui oma inimestele. Siin on vaid suuremates toidukauplustes hinnad väljas, aga mujal öeldakse hind näo järgi. Sestap, kui sa ei tea, mis on keskmine hind (ja tavaliselt ei teagi), siis võib ilmselt korralikult pügada saada. Samas mulle ütles üks tšehhitar, kes siin on elanud juba 4 aastat, et teda see ka alguses häiris, aga siis sai ta aru, et tegelikult on ju tema see, kes rahakotist suuremaid rahatähti välja võtab. Nii et tegelikult on häda selles, et ma ei oska kaubelda ja ma pole uurinud välja keskmiseid hindasid, et teaks, kas on põhjust kaubelda. Nii et tegu on kultuurilise erinevusega, millega peab lihtsalt harjuma.

Aga siin on ka üks omapärane viis välja pressida raha. Priit rääkis mõni nädal tagasi, et tuli õhtusöögilt ja vaatas, et autol on kojamehed püsti. Ta siis pistis kojamehed alla, istus autosse ja hakkas sõitma, kui üks mees paaniliselt autot taguma hakkas ja nõudis raha. Tüüp väitis, et ta oli auto ära pesnud. No see on ju väljapressimine, sest keegi polnud sellelt mehelt midagi sellist palunud. Ja teiseks oli nii pime, et ega ei võinud ka kindel olla, kas mees ka tõesti autot pesi. Priidul polnud kopikatki sularaha ning ta sõitis lihtsalt minema. See tüüp oli aga maruvihane. Sõber Taso rääkis, et vahel võivad sellised ka kätte maksta ja autole hiljem kriimusid tõmmata. Nii et päris vastik. Aga sellega pole lugu lõppenud. Minul juhtus samal tänaval samasugune lugu. Käisin juuksuris ja kiirustasin tagasi, et poisid veel koolist peale võtta ja vaatan, et mingi tüüp peseb mu autot. Ajab ikka vihale küll, sest tõesti pole keegi ju midagi sellist palunud. Teiseks, mul oli kiire ja tal oli veel pool autot pesemata. Aga kolmandaks, olin ma ka õrnalt rõõmus, sest pärast nädalavahetuse matkamist ja väikest off-roadi sõitmist vajas mu rauast sõber küll pesu. Nii et mina ikka tasusin ka töö eest.

Lapsevanemate jõuluvale

Nüüd on mul aga lugejatele küsimus. Kui kaua lapsele seda jõuluvana ja päkapiku teemat valetada? Tobias on 8 ja usub siiralt sellesse maailma. Kui mõtlen oma lapsepõlve peale, siis see usk, et Lapimaal elavad jõuluvana ja päkapikud ning õe Sandraga paksust "Tonttukirjast" ammutatud põhjalik tarkus päkapikkude kohta, see oli nii mõnus, turvaline ja veidi müstiline. Mis siis, et vahel olid need päkapiku kirjutatud kirjad, kus ta noomis meid hambaid pesema ja tuba korras hoidma, kahtlaselt isa Antsu käekirjaga. Aga me ikka arutasime läbi Sandraga, et me oleks ju märganud, kui isa oleks toas käinud. Ja hoolimata sellest, et vanemad lapsed ehk Sandra ja Triinu sosistasid jõulude ajal, et jõuluvana pole olemas ja pane tähele, et minu ema vend Raivo läheb alati mingi totra vabandusega (a la vanatädi telekat parandama) veidikeseks ära ja siis just tuleb jõuluvana. Raivo on näitleja ja kuigi üritasin Sherlock Holmesi mängida ja uurida, kas jõuluvana on tegelikult Raivo, siis pettis ta mu ikka oma ehedusega ära. Ühesõnaga hoolimata sellest, et mu vanemad ja targemad sugulased üritasid mulle öelda, et see on üks suur vale, tahtsin ma seda siiski nii väga uskuda, et Korvatunturil elab jõuluvana pere ja päkapikud on olemas. Ja ma oleks veelgi selle müstilise turvatunde pärast nõus maal kaevu juures jõululaule laulma, et sellega jõuluvana kohale peibutada.
Tagasi maa peale. Ühesõnaga Tobias on meil ju suur poiss juba ja ma üldiselt räägin temaga kõigest. Ükspäev kuulasime Janis Joplini plaati ja ma rääkisin muuhulgas sellest, kuidas Joplin suri. Ja need "kust lapsed tulevad?" jutud sai ka juba viieselt räägitud, sest Tobias küsis. Ühesõnaga oleme temaga ausad ja räägime kõiksugu maailma asjadest ja ma arvan, et veidi tänu sellele on ka temaga võimalik rääkida ning arutleda kõiksugu teemadel. Seetõttu on mul veidi paha tunne, et ma valetan talle päkapikkude ja jõuluvana kohta. Aga ta siiralt usub ja tal puudub kahtluse-uss selles osas. Ligikaudu kuu tagasi tuli ta koolist ja oli nii õnnelik, kuna ta olevat oma klassis üks väheseid, kes on päris jõuluvana näinud. Et kõigil teistel ikka toob jõuluvana lihtsalt kingid kuuse alla või jätab koti ukse taha. Ja täna ütles Tobias Villemile, et küll need päkapikud on ikka targad, et teadsid tuua värvipliiatsid sussi sisse. Neil olid värvipliiatsid kõik katki. Olen seega dilemma ees, kas võimaldada elada tal veel turvalises, põnevas muinasjutu maailmas ja olla osaline selles lapsevanemate vandenõus, või rääkida talle kõik ära, kuna ma pean temast lugu ja pada ajamine on alandav.

Kadunud vanaisa Richard võiks elus olla, sest temal olid alati sellised huvitavad tarkusterad. Näiteks kõrvarõngaid tohib vaid siis kanda, kui sa kella tunned! Seda ma sain ükskord väiksena kuulda, kui ema klõpsuga kõrvarõngad olin kõrva pistnud. Vanaisa ütleks kindlasti minu mure peale midagi sellist, et päkapiku/jõuluvana vale tohib senini lapsele rääkida, kuni ta 100 piires rehkendada ei oska... või midagi sellist. Ons kellelgi selline rahvatarkus varnast võtta?

Ja viimane küsimus. Kas see, et päkapikud panevad sussi sisse mingi maiustuse või vidina, on ainult Eestile omane? Ma pole kuulnud, et üheski teises riigis selline komme oleks. Lätlastelt ja leedukatelt pole küsinud, aga soomlastel sellist kommet pole.