Batumi

Pole ammu jõudnud kirjutada. Tööd ja tegemist on lihtsalt palju. Sestap kirjutan täna ka suhteliselt lühidalt ja lasen pigem piltidel rääkida.

Nüüd juba enam kui kaks nädalat tagasi käisime Musta mere ääres, Batumis. Mulle tundub, et minuealised inimesed on lapsepõlves  aeg-ajalt kuulnud oma vanematelt lugusid müstilistest puhkustest Musta mere ääres. Nagu ma aru saan, oli see nõuka-ajal üpris populaarne koht, kuhu tuldi mesinädalatele või saadi tuusik sinnakanti. Võib olla olen ka asjadest valesti aru saanud. Aga igatahes oli tahe suur näha ära see müstiline Musta mere äärne kant.

Nagu ikka, kui oled midagi ette planeerinud, siis on tõenäosus suur, et miski võib plaani vussi keerata. Meil kukkus eelmisel päeval Villem kiigelt maha ja oli pärast seda nii loid, et kartsin peapõrutust. Proua Liina, kes on siin Gruusias juba pikalt elanud, aitas meil minna traumapunkti ja õnneks saime kohe ka arsti poolt üle vaadatud. Arst ütles, et midagi hullu pole, aga järgmised paar päeva peaks laps rahulikult olema. Neljapäeva õhtul mõtlesime seega, et Musta mere tuusik jääb ilmselt kevadesse. Aga kui Villem järgmisel hommikul ärkas, energiat nii täis, et võiks vägesid liigutada, mõtlesime, et ega meil nii ehk naa õnnestu väevõimuga teda siin paar päeva rahulikult olema sundida. Sestap näis 5-6 tundi autos istumist isegi palju rahulikum variant. Nii me siis suundusime Batumi poole. Kõik, kes seal käinud on, saavad muidugi esmase elamuse liiklemisest sinna ja kohale jõudes rõõmu tunda, et luud-kondid terved. Esimesel sajal kilomeetril on küll korralik kiirtee, aga pärast seda lookleb tee üle mägede ja orgude, kus on möödasõite suhteliselt keeruline teha. Aga kohalikke see ei häiri ja nad lihtsalt lähevad mööda. Kõige hullemad on marsad, mille juhid sõidavad seda teed ilmselt igapäevaselt ja nad on saavutanud mingisuguse ükskõiksuse. Kohati mulle isegi tundus, et mõni oli nii tüdinud oma tööst, et tekitas ise endale adrenaliini pealtnäha võimatutes kohtades möödasõite sooritades, sest sirge peal ei soovinud nad tavaliselt sugugi mööda sõita. Positiivsem osa teest, mis viib Batumisse on see, et järjest tuleb erinevaid külasid, kus tee ääres müüakse mingeid spetsiifilisi tooteid. See pole nüüd täpses järjekorras, aga on rosina-lavaši küla, võrkkiige küla, savipoti küla, punutiste küla, autoõlide küla, mee-küla jne. Hooaja kaubana pakuti rohkem Batumi pool ka tee ääres seeni ja ka mandariine müüa.

Tee sihtmärki oli pikk ja kohati vaevaline, kuid lõpuks kui meie ees laius suur uhke Must meri tuli jõudu juurde ning peagi jõudsimegi Kobuletisse, kus ööbisime. Kui pole merd ammu näinud, siis saad aru, et midagi on puudu olnud. Sestap oli hiiglama mõnus vahtida lummatult merd ja kuulda merekohinat. Priit ja poisid käisid järgmisel hommikul ka meres ujumas. Minul oli kurk haige ja ma ei läinud, aga veidi kahetsen, sest järgmisel päeval oli meri juba palju külmem ja me enam ujuma ei läinud.

Laupäevase päeva veetsime Batumis. Kõigepealt võtsime ette Botaanikaaia. See oli vägev koht, kuhu otsustasime kevadel tagasi, matkama minna. Tänu sellele, et see oli juba üle 100 aasta tagasi rajatud, olid Botaanika-aia isendid võimsad ja oma täies hiilguses. Sestap oli seal kohati nagu džungel. Selline metsik loodus, mitte rajatud park, kus iga lill on mõõdetud kohal. Selline lopsakus ja tõeline loodus, kus kõik pole inimese poolt paika pandud, kuid võid näha siiski muuhulgas puid ja taimi, mida muidu tavalises metsas ei kohta. Nagu ma aru saan, siis seal Botaanikaaias osad inimesed ka täitsa elavad. Üks grusiinist sõber rääkis, et nõukogude ajal olid seal sanatooriumid, aga pärast seda elavad mõningad kohalikud ja botaanikaaia töötajad seal. Igatahes ühed lapsukesed tundsid seal ennast tõesti nagu kodus (mõelge milline taga-aed, kus mängida!) ja sosistasid põõsastest venekeelseid roppusi ja veidike üritasid meie poisse ubinatega loopida. Ühel hetkel tuli üks ilmselt nii 10-aastane tüdruk, võttis Villust kinni ja kukkus teda musitama. Nagu ma ennegi olen öelnud, siis Villem, kelle suurim häda on tema veel 3-aastase nunnu olek ja kes peab end tegelikult vähemalt Tobiase vanuseks, pistis selle peale nutma. Eks ma saan aru ka ja üritasin tüdrukule mõista anda, et ärgu võtku isiklikult, aga lapsele lihtsalt ei meeldi see. Ise ka ei tahaks, et keegi võõras hüppaks mind musitama. Selle veidi jahmatavapaneva juhtumi peale ütles Tobias siiralt ja südamest, et Taimaril oli ikka õigus – Gruusia naisi peab kartma. Aga taime ja metsasõpradele soovitaks seda Botaanikaaeda igal juhul.



Edasi sõitsime Batumisse. Kui mööda mere äärt Batumi poole liikusime, ütles Tobias, et see on nagu Viimsist Tallinna sõit. Et taamal paistab linn ja jooksurada läheb mere kõrvalt.

Batumi oli veidike nagu Pärnu. Kuna ranna-hooaeg oli läbi (kuigi Eestimaalase jaoks oli vesi veel täiesti mõnus), siis rannapromenaadil väga palju inimesi ei liikunud ning loomulikult jäätist või kohvi ka rannakohvikutest enam osta ei saanud.



Aga kuidagi vedas meil ja leidsime hiiglama ägeda kohviku nimega Fan-Fan. See oli nii hubane ja erinevat vana-aegset, ägedat mööblit täis. Veidike tuletas mulle meelde meie Tallinna kodu elutuba. Igatahes võtsime kohad sisse ja lisaks vingele interjöörile oli seal ka hea kohv ja maitsev toit.



Pärast kõhu täitmist patseerisime niisama ringi. Kuna meil oli siiski tuusik Batumisse, panin ma oma ilusa mummulise kleidi selga ja värvisin huuled punaseks (rullid jäid küll pähe panemata). Õnneks oli 25 kraadi sooja ja kleit oli seetõttu täitsa kohane riietus. Samas kohalike jaoks oli siiski tegu oktoobriga ja seetõttu ei kohanud ühtki naist kleidis.

Laste jaoks oli päeva kõige meeldejäävam osa delfiinid. Nimelt on Batumis delfinaarium, kus saab delfiinidega koos ujuda. Kõigepealt tuli läbida väike koolitus, pesta lapsed ära ja siis said nad selga sukeldumisriided. Mõlemad poisid olid väga põnevil, aga kui basseinini jõudsime, keeldus Villem siiski delfiiniga koos ujumisest. Tobias oli üdini rõõmus ja õnnelik, et sai delfiiniga ujuda, kuid hoolimata sellest seisis Villem basseini ääres ja ütles, et kui neid delfiine poleks, võiks ta seal basseinis ujuda küll. See ujumine kestis ligikaudu 20 minutit ja pärast seda ütles Tobias, et tema tahaks ka saada delfiinide treeneriks.





Loomulikult käib delfinaariumi juurde ka shõu. Lastele jällegi meeldis, aga ise peab tunnistama, et see meeletu ameerikalik ergutamine, et plaksutagem, karjugem, elagem kaasa jne… see hästi ei istunud. Samuti ma pole siiski kindel, kui õnnelikud need delfiinid seal olid. Mäletan, et Ameerikas olid šõudel isendid, kes olid mingil moel päästetud ja nad poleks enam päris ookeanis hakkama saanud. Aga kes teab, võib olla oli see jutt meiesuguste rahustamiseks.

Kui õhtu käes, valisime Lonely Planetist soovitatud retro söögikoha. Nimi oligi Retro ja veidike sarnanes see ka Narva kohvikuga. Eks loomulikult oli eesmärk ära proovida ka nende kuulus Adžaaria hatšapuri. Hatšapuri on eksole selline piirakas – lehttaigna vahele on pandud suluguni juustu. Sealse regiooni „eri“ on aga hatšapuri, mille seest ei puudu samuti juust, aga sinna kuumale juustule lisatakse veel toores muna ja tükk võid. Kui see ära segada, siis muna veidi hüübib kuumas juustus ja siis tuleb vaikselt saia äärest tükikesi murda ja see muna-juustu-või segusse kasta. See oli väga maitsev (eriti, et sai tehti värskelt kohapeal), aga õhtusöögiks muidugi päris rammus. Nii et terve pere peale üks selline (lisaks muule toidule) proovimiseks võtta, oli täitsa piisav.

Järgmisel päeval käisime veel kohalikus rahvuspargis. Jällegi kadus pärast toredaid külasid tee peaaegu ära, kuid viidad siiski aegajalt näitasid rahvuspargi poole. Lõpuks jõudsime rahvuspargi majakese juurde, kus polnud ühtki hingelist peale lehmade, kes olid väga uudishimulikud. Matkasime veidike, et enne pikka tagasisõitu veel koibasid sirutada ja tõdesime jällegi, et Gruusia on ikka väga rikas oma looduse poolest.



Tagasiteel sõitsime läbi veel ka Kutaisi lähistel olevatest  Sataplia koobastest, kus oli dinosauruse jälg. Seda jälge ja koopaid sai minna vaatama ainult giidi ja täistunnil väljuva grupiga. Giidi oodates, pöördus järsku üks mees (kes algusest peale ei paistnud kohalik) Tobi ja minu poole ning ütles „ohhoo, kas tõesti eesti keel!“. Seda muide on meil siin juba mitmeid kordi juhtunud, et meid kuuldakse eesti keeles rääkimas ja kohtame ettearvamatutes kohtades eestlasi. Peale koobastest läbikõndimist ja pikemat vestlemist selgus muidugi, et olime selle eesti mehega ka New Yorgis ühisel peol käinud ja et meil on ühiseid sõpru. Eesti on väike ka Gruusias.

Nüüd lõpetan oma pika lühijutu.