Elu loorberite all

Ei läinudki rohkem kui kolm aastat ja oleme jälle rännuteedel. Seekord on siis jalge all Gruusia või nagu ma aru saanud olen, eelistavad grusiinid oma maa nimetusena kuulda Georgia. Sellest tingitult on saanud blogi nimeks ka N’York times’i asemel Georgian times.
Kui 2006. aastal väisasime New Yorki, jäi mulle see esimene sõit lennujaamast oma uude koju alatiseks meelde. Seetõttu üritasin kell veerand viis hommikul lennujaamast meie uude Tbilisi koju sõites ka võimalikult palju ümbrust jälgida ja seda emotsiooni salvestada. Emotsioon oli muidugi loodud juba Priidu kolleegide poolt, kes olid laupäeva hommikul kell neli sammud lennujaama seadnud ja meile vastu tulnud. Samuti olid nad meie uue kodu külmiku täitnud söögiga, et me hommikul nälga ei jääks. Saimegi siis tunda kohe selle riigi külalislahkust, mis on mulle näib esimene omadussõna, mis enamus eestlastel Gruusiaga seostub.
Aga tulles tagasi lennujaamast koju sõitu valdavate tunnete juurde, pean ütlema, et New York hirmutas alguses. Tundus kivilinn, kus oli meeletult autosid ja paanitsesin, et kus ma värsket õhku hingamas võiksin käia. Aga sellest hoolimata võlus NY meie pere kolme aasta jooksul väga ära. Öine või pigem varahommikune sõit läbi Tbilisi oli aga kuidagi julgustav. Ma olin kuulnud jubedast liikluskaosest ja kuidagi arvasin, et selles linnas on hirmus palju kitši (midagi sarnast, mida meil 90ndatel suure läänemaailma vaimustusega linna kerkis), kuid vähemalt pimedas nii see ei paistnud. Need suured uhkeldavad ehitised nagu näiteks nende siseministeerium ja oktoobris valmiv avalike teenuste asutus, näivad arhitektuuriliselt väga huvitavad ehitised. Nagu ühest Vikerraadio saatest kuulsin, on president Šakašvilil üks lemmik itaalia arhitekt, kelle loomingut siin linnas palju näha võib. Ühe päeva põhjal on järeldusi muidugi vale teha, aga praegune mulje on, et see linn on sümbioos korralagedusest ja romantikast. Sellist mõnusat boheemlust on siin veel palju, mis Euroopa linnades hakkab mu meelest kaduma või tekitatakse seda tehislikult. Siin on aga lahedad žigulid tänaval, mis müüvad pagasnikust arbuusi (ja nagu Priidu kolleeg Risto ütles, on sellistest kohtadest kõige mõttekam gemüüset osta), suurte majade rõdud on igaüks omast ooperist ja seetõttu üpris kirjud. Ühesõnaga mul on esimeste päevade põhjal tunne, et see linn sobib meile, kuna oleme alati eelistanud boheemlust liigsele steriilsusele.
Poisid on ka üldiselt rõõmsad. Hoolimata öisest lennust ja lünklikust unest, oli Tobias kella 9 kandis juba üleval. Ta tuli meid äratama sõnadega „mis toimub – mingid lapsed karjuvad ja keegi taob midagi?“. Me siis ütlesime tere tulemast Gruusiasse! Tobi ja Villem teevad oma kilkamistega ka kõik selleks, et naabrid end koduselt tunneks. Kuna tõime siia kaasa Eestist vihma, aga siiski soojema kui Eestis, läksid poisid Risto ärgitusel palja jalu sooja suve vihma kätte jooksma. Meie avastasime aga, et meil on aias suur loorberipuu, lavendel, viigipuu ja kõiksugu muud maitsetaimed. Kuna loorber kasvab meie magamistoa akna taga, siis sellest tingitult ka see pealkiri.