Kord Kaplinski, Raud ja Viiding tungisid mu pähe...

Ma olen viimasel ajal olnud eesti kirjanduse mõju all. Paar nädalat tagasi lõpetasin Kaplinski "Seesama jõgi", eelmine nädal Mihkel Raua "Musta pori näkku" ja praegu on pooleli Mari Tarandi "Ajapildi sees", mis räägib autori vennast, Juhan Viidingust.
Pean ütlema, et kõik raamatud on osutunud vähemalt nii heaks, et ega ma neid käest naljalt ära panna ei taha. Viidingu raamat on pooleli, mistõttu kirjutan veidi neist kahest esimesest.

Ma pole ausõna kummagi (ei Kaplinski ega ka Raua) raamatu kohta ühtegi kriitikat lugenud, nii et tuleb täitsa aus ja mõjutamata arvamus. Kuna ma olin enne Kaplinski "Isale" raamatut lugenud, siis tundsin "Seesama jõgi" peategelases ära Kaplinskit ennast. Mitmed mõtted olid samad ja no tegelikult on see arusaadav, sest ega kujunenud kirjaniku väärtused ja mõtelused saagi muutuda - seesama elu ja kogemus ikkagi. Pealegi julgen öelda, et herr Kaplinskiga mu väärtushinnangud suht ühtivad ja mul pole midagi selle vastu, et seda uuesti avastada. Aga midagi uut pidi ju ka olema. Tunnistan, et tänu sellele raamatule mõistan jällegi meessugu tiba rohkem ja mulle turgatas pähe selgitusi ja vastuseid mu esimese suhte (mis sai alguse 1996 suvel) kohta. Detailsemalt ma seletama ei hakka, sest siis läheb asi liiga seebiks ja lõppkokkuvõttes võib üldse arvata, et lugesin äkki hoopis mõnd teismeliste roosade kaantega romaani... aga kokkuvõtvalt võin öelda, et see pani rohkem aru saama noormeeste tunnetemaailmast, mis on veel nii sõltuv ja mõjutatav hormoonidest. Kuna mu sotsioloogiline uurimusvaldkond on praegu (hegemooniline) maskuliinsus, oli see raamat ka selles osas kasuks.

Raua raamat. Muidugi oli ta kohati liiga rõve, kuigi mitte keelekasutuse osas. Ropendamine ega ropp nali mind ei häiri. Aga lõpupoole läks tegevus kohati liiga räigeks ja kuigi Raua enese poolt polnud macholikku suhtumist, siis ei suuda ma filmidest näha ega ka raamatust lugeda naissoo alandamise ja ka vägivallatsemise kohta. Selline asi ajab lihtsalt nutma ja on nii kuradi ebaaus.
Pean üldiselt ütlema, et Mihkel Raud meeldib mulle inimesena ja seda just seepärast, et ta on eesti meedias olnud üks väheseid avaliku elu tegelasi, kes aegajalt arvamuslugudega astub välja vähemuste kaitseks. Olete te vahel lugenud mõnd meie poliitiku artiklit, mis kritiseeriks eestlaste ebatolerantsust ja rassismi? Vot, minule pole ükski silma hakanud. Ent Mihkel Raud on küll sellistel teemadel sõna võtnud ja see teeb ta minu silmis vägevaks meheks.
Raua raamatust veel nii palju, et põhimõtteliselt ta ju lõppkokkuvõttes peedistas ennast, sest oli omal ajal nii kuradima kõva mees olnud. Samas tahaks ma ikka väga loota, et praeguse aja noored staarid ja wannabe-staarid ei saaks sealt valet tuult tiibadesse. Nüüd ma hakkan kostuma nagu vanamutt ja ei hakka edasi siia kirjutama, et mida need noored tegema ei peaks, sest nii kui niigi teevad. Muidugi võib küsida, kas on vaja kirjutada raamatut paljude nooruselollustest ja rõvetsemistest - kas selline info annab meile midagi? Annab või ei anna, tegelikult leidub minu meelest ülivähe kirjapandut eesti 80ndate muusika- ja noortemaastikul toimunust. Tean seda omast kogemusest, sest kui kirjutasin uuringut punkkultuurist 80ndatel, oli pea ainukeseks allikaks paberkandjal 80ndate "Noorused" ja ka päevalehed. Need aga muidugi kirjutasid propaganda tõttu pungist väga vähe ja kui siis ainult negatiivselt. No ja üldsegi 80ndate Eesti noorsookultuur on midagi väga ainulaadset ja huvitavat, mistõttu Raua raamat võiks olla seemneks järgnevatele seda perioodi käsitlevatele üllitistele.
Selline on mo arvamus.

Viidingu raamat on hoopis teisest puust. Aga neid kolme raamatut seob kindlasti üks tegur. Kõik autorid on kasvanud üles õhkkonnas, kus luule ja luule mõistmine on au sees, sest see on nende inimeste elu osa olnud lapsepõlvest peale. Ma kadestan neid inimesi, sest mina leidsin luuletused alles 23selt.