Kaunist jätkuvat uut aastat!

Siin Ameerikas võib minu meelest veel soovida "head-uut-aastat", nii et ärge hakake midagi pudelit välja nõudma.

2009 saab kindlapeale olema väga huvitav ja muutusterohke. Eks need muutused teevad veidi ärevaks, aga samas on see omamoodi meeli-ergutav.
Nagu ma lubasin aastavahetuse peol, kavatsen ma siin järgnevatel kuudel kaalust ikka oma 10 kilo alla võtta. Peab ju püstitama eesmärke, mis on ka saavutatavad. No ja minu allavõtmise võrra peaks meid rohkem saama.
Teiseks kolime ju suvel tagasi, mistõttu elu muutub igatahes.

Esimesel jaanuaril oli Gerti-Paolo poolt mõnus piruka-puljongi-vedelemise üritus. Kohalolijad olid muidugi väsinud pühade virr-varrist, aga julgen väita, et õhus oli tunda ka omamoodi nukrust või kartust eesoleva aasta ees. Arusaadav ka, sest ilmselt oli seltskonnas vaid viiendik inimesi, kes üldjoontes teavad mida nad poole aasta pärast teevad ning kus nad siis viibivad. Samas ma siiski olen optimist ja arvan, et raskeid aegu on vaja just selleks, et inimestel oleks rohkem aega mõelda ja väärtushinnangud oma skaalal paika nihutada. Maailm on läinud ikka väga tehislikuks kätte ja ma ikka loodan, et inimesed tahavad ühel hetkel oma juurte, loodusega tasakaalus olemise juurde tagasi tulla.

Siin ühiskonnas saab eriti aru, kuidas inimestest on saamas UFOd ja me isegi ei taju end osana loodusest. Ma veidi selgitan oma mõttevälgatust (kui seda tohib niiviisi nimetada). Kuulsin hiljuti uudist CNNst, et seoses majanduslangusega on kasvanud nende naiste arv, kes loovutavad oma munaraku. Majanduslangusega on see seepärast seotud, et munaraku annetamise eest makstakse 10 000 dollarit ja see on ju päris abiks summa, kui majanduslikud raskused on. Mnjah, ma ei hakka arutama selle asja eetilisuse üle. Aga lihtsalt hakkasin mõtlema, et nii on võimalik endale laps justkui kokku panna. A la, et lähed veebilehele www.laps24.ee, valid kõigepealt rippmenüüst emapoolsed tunnused ja siis valid ka spermapanka oma "panuse" andnud isa tunnused. Näiteks tahan, et laps "juurduks" mulatitarist muusikust ja albiinost kõrgharidusega insenerist.
Selline asi veidi hirmutab. Samas on see muidugi abiks inimestele, kelle keha lapsi neile anda ei taha, aga kelle vaim selleks väga valmis on. Rahaga saab tänapäeval tõesti peaaegu kõike.

Veel tehislikkusest. Siin reklaamitakse neid õhupuhasteid, mille pistad stepslisse ja siis on sul kodus "vihmametsa" või roosiaia lõhn. Ma kohe ei kannata selliseid asju. Miks eelistavad inimesed keemiliselt imiteerivaid jubinaid, kui samas on võimalik lihtsalt mõned toataimed või kasvõi puuoksad tuppa tuua? Toataimed ju fotosünteesivad hapnikku, ilma et sa neid pistikusse pistma peaks. Kas tõesti leidub inimesi, kellele meeldib lõhnakuuse lõhn rohkem kui päris kuuse lõhn?

Üks mõte veel. Ma ei mäleta kellega, aga arutasime ameeriklaste (mitte küll njuujorklaste) toitumisharjumuste üle. No see, et suur osa ameeriklastest suudab vähemalt iga nädal süüa kiirtoitu. Mul isiklikult (ja minu meelest ka mu sõpradel) on nii, et kui on tulnud ette kiirtoidu (nagu friikartulid või pizza või hot dogi) näsimist, siis pärast seda ei taha kohe mitu nädalat mingit friteeritud või saiast koosnevat toitu näha. Pärast sellise toidu söömist tekib kohe tahtmine mingit frukti, salatit, suppi või kiudaine-rikast toitu süüa. Mis mulle pähe ei mahu, et kas nendel kiirtoidu-nautlejatel keha seda ei ütle? Ma ei tea, on see instinkt või lihtsalt oskus oma keha kuulata, aga mulle näib et mida looduskaugemaks me muutume, seda vähem me ennast ja oma keha kuulata oskame. Või siis me lihtsalt ei usalda ja lähtume massipsühhoosist?

Sai nüüd veidi kaootiline postitus. Tegelikult mõtlesin algselt kirjutada pühadest, matkamisest ja Bostonis käigust, aga küll jõuab veel - aasta on pikk ja loba lõputu...