On hilissuvi

Tagasi. New Yorgis.

Eile sain praetud lillkapsast üledoosi. See muidugi näitab ühest küljest seda, et ma ei oska piiri pidada, aga on ka muid tähendusi ja ma peatuks pigem neil. Lillkapsa üledoos saab olla ka märk sellest, et käes on üks lahedamaid aastaaegu. No ikka see aastaaeg, kus turg on täis värskeid, kohalikke sügissaadusi. Tegelikult siin New Yorgis reedab hillissuvist või siis varasügist aega vaid turg ja kooli algamine. Ilmaolud on ikka väga kuumad (28-35 kraadi) ja puud ei tee veel sellist nägugi, et nad kavatseks oma lehtedel värvi muuta.

Inimeseloom on ikka väga harva ilma- ja eluga rahul. Eestis oli hea olla, sest ilm polnud liiga palav ja õhk oli värske. Samas kallid kaasmaalased selle üle küll rõõmu ei tundnud ja vähene päikesepaiste peegeldus veidi kurbadelt ja suve ootamisest väsinud silmadelt. Midagi pole teha, D-vitamiini vajame me kõik ja ma jonniks ka, kui poleks teadnud et ees ootab veel 2 kuud sooja ilma siin.

Ma olen veidi krampis oma kirjutamisega. Selline tunne on, et ei oska mitte enam kirjutada ja ma nagu veidi häbenen klaviatuuri. Eks ma ikka tahaksin kirjutada Eestis käimisest. Sel aastal tundsin end teistmoodi Eestis, kui eelmisel suvel. Seda seepärast, et New Yorgis veedetud aeg on nüüdseks juba 2 aastat ja see paneb kahestuma. Rohkem kasutasin ilmselt väljendit "meil seal New Yorgis" ja kuidagi võrdlesin rohkem kui esimesel aastal. Tegelt on see võrdlemine väga tüütu, aga ilmselt paratamatu. Einoh muidugi pean ma endiselt Eestit oma koduks, ja kindlasti ei tahaks Ameerikasse elama jääda. Aga see mujal elamine on juba sügavama jälje jätnud. Tegelikult mõjub mujal elamine ikkagi väga hästi, sest nii saad hästi endast sotti. Kuidagi tekkis selline tunne, et oleme ikka täitsa maa-usku. Hakkasin meie talukese toaseintelt vana krohvi maha võtma ja järgmine päev oli platsis pääsuke ja ajas mind välja. Tema õpetas seal toas oma poegi lendama ja meie tegutsegu õues. Samuti olid keldri juurde teinud maamesilased pesa. Selle kõige üle oli hirmus hea meel, sest kuidagi mulle tundus, et ju siis need looduse-elanikud võtavad meid omana ja nad tunnevad, et selle talu juures võib küll koos inimestega tegutseda. Auväärne tunne tekkis.

Mis siis veel meelde jäi? Maainimestel on tekkinud tõsine kompleks seoses mõni aeg tagasi Eestis laineid löönud "Depressiivsed eesti väikelinnad" lauluga. Käisime Kolga-Jaani külapäevadel ja naabripoiss küsis minult "kas siis on nii, et meil on siin depressiivne eesti väike linn"? Mina ütlesin, et ei ole midagi, sest meie jaoks on depressiivsusest parim ravi maal, metsas olemine.
Samas mõningates kohtades on olukord depressiivne küll. Näiteks Saaremaal on päris palju väikesed kohti, kuhu buss enam ei käi. See on väga kurb, sest lõikab seal elavate inimeste võimaluse muu maailmaga suhtlemiseks. Kui mina oleksin üksik vana inimene, siis tekiks küll tunne, et riik ootabki et ma seal väikeses maakohas näljasurma sureksin.
Teisalt, minul on maal olles alati teine kompleks. Ma räägin kohe ausalt ära. Kui ühel päeval oma talukese ette sõitsime, tuli jalgrattaga raba poolt üks marjuline. Kuna seal metsa sees näeb väga harva inimesi, siis ma tahan alati nende inimestega juttu teha ja uurida, kas nad on Parika külast ning ehk nad teavad midagi meie talu ajaloo kohta. Hüüdsin siis kohe prouale jalgrattal "Tervist!" ja tema vastas seepeale "No tere, kas pealinna inimesed tulid suvitama?" ja sõitis pea püsti edasi. Ma olin täiesti solvunud. Au päästmiseks hüüdsin veel järele, et meil on siin ka saarlasi, mitte ainult pealinlasi. Samas ma ise olen ju maa-inimeste silmis see patune pealinna vurle. Mul endal on alati selline kompleks öelda, et olen Tallinnast pärit. Sellega tekib mõningatel maa-inimestel kohe lõhe sinuga suhtlemisel, sest sa oled justkui kohe ka see riigipea, kes maainimesi ei mõista ja pealegi pole minusugune vurle pidanud loodusjõududega võitlema. Nojah. Mina pidin lapsepõlves TIPI metsas olevate liputajatega võitlema. Igal ühel oma teerull. Ja ilmselt on tegu vaid minu kompleksiga, sest maalt pärit inimestel on tihti vastupidine kompleks.

Ei jookse mul täna see jutt.
Ühest asjast tahtsin küll veel kirjutada. Ma ei tea, kas mina olen sel teemal veelgi tundlikumaks muutunud või on see tõesti nii, et seda "neegri-nalja" tui igast august. Kõik rahvad on alati oma naaberrahvaste suhtes nalja visanud, aga miks meile need afro-ameeriklased nii ette on jäänud? Miks selle rassi materdamine meie eestlastele nii suurt naudingut pakub? Mulle ikka tundub, et oluline polegi niivõrd nali, aga just see sõna "neeger" kasutus. No aga seda enam näitab see ju seda, et eestlasele meeldib seda sõna kasutada selle alandava maigu pärast ja ärgu tuldagu siis jälle ütlema, et nii on grammatiliselt korrektne. Ma rohkem ei keri end sel teemal ülesse.

Ei tahaks küll niiviisi nurinal seda kirjutist lõpetada. Olgu siis öeldud, et eesti kartulid, maasikad, mustikad, leib, shokolaad ja piimatooted on ikka maailma parimad. Kordagi ei teki seda penoplasti söömise tunnet nagu siin vahel kipub juhtuma.
Sööge saia, sööge leiba, jätke jonn ja viha!
Amen.