Soojale maale... jatkuu

Üks asi mida tahtsin veel toitumise koha pealt kirjutada, on lastemenüüd. Ma ei tea kuidas Eestis selle asjaga on, aga siinmaal on tavaliselt enamus söögikohtades lastemenüü valik väga üksluine ja ebakvaliteetne. Kui täiskasvanute menüü sisaldab siiski ka tervislikke valikuid, siis lastemenüü koosneb tavaliselt friikartulitest, chicken nuggets'itest, hot-dogidest ja võib olla ka macaroni and cheese (viimane on siis ameerika laste üks lemmik makaroni-juustu roog). Ilmselt muidugi ei meelita lapsi brokkoli-sufleega, aga no tegelt annaks ju loominguliselt ja kavalalt läheneda asjale. Pane ainult äge muinasjutuline nimi toidule ja tee brokkolist karvane konn, küll siis laps tervislikult söönuks saaks. No pagan ja siis nad ise imestavad, et miks ameeriklased ikka nii väga kiirtoitu armastavad!
Reisil olles lahendasime asja enamikul juhul nii, et jagasime Tobiga oma toiduportsusid, mis nagu eelmises (Florida-)kirjutises mainitud, on üüratult suured. Pealegi Tobias nii kui nii nõuab ainult kala söömiseks (hea, et lapse fantaasia-isa on kalamees).

Mis siis veel sellelt reisilt meelde jäi?
Telkimiskogemus oli väga vahva ja omamoodi. Siin maal paraku pole nii, et lähed ükspuha kuhu metsa alla, pistad telgi ülesse ja oled. Panime telkimisplatsi enne internetis kinni. Aga selle peale me ikka ei tulnud, et ka telkima minnes tuleb "check-in" teha ja kui teatud kella-ajast hiljem saabud, siis pead sellest teavitama. Igatahes tänu sellele teadmatusele ja reserveeringu-paberite mitte-läbilugemisele veetsime ühe öö vähem telgis, kui algselt plaanitud oli. Kui järgmisel päeval oma telkimiskoha üles leidsime, saime aru kust tuleb ka eestikeelne sõna "kämping". Siin harrastatakse telkimist ikka ka selleks ettenähtud kohtades ja seetõttu on tegu mõnesmõttes telklinnakuga. Iga telkimiskoha juures oli kraan, lõkkeplats, laud, elektrikilp. Samuti on telkijatele üldiseks kasutuseks mõeldud vetsu- ja pesemisruum. Telkimiskohad on piisavalt eraldatud, aga samas kuuled ikka naabertelkijate mõminat. Meite kõrval telkijad istusid õhtu läbi lõkke ümber, kuulasid ameerika pop/rock muusikat ja ümisesid vaikselt kaasa laulda. Muusika polnud õnneks liialt valju. Lõkke ümber laulmine ja vahukommide grillimine on ameeriklaste telkimiskombe üks osa (või mina vähemalt olen nii aru saanud) ja nüüd saime meie ka seda kogeda. Õhtu jooksul käis paar korda üks pesukaru meite juurest toitu otsimas. Paraku ei saa kuidagi ka mainimata jätta sääski, keda oli roppumoodi. Aga tühja neist sääskedest, kui saab hommikul telgis loodushäälte ja soojendava päikese peale ärgata.
Ja aitäh Karinile ja Jeffile telki laenamast!



Collier-Seminole State Park oli selle looduspargi nimi, kus telkisime ja ringi müttasime. Lisaks matkamisele, käisime ka kanuutamas mangroovimetsades. Kogu aeg oli tunne, et mõni krokodill ujub vastu - aga seda siiski ei juhtunud. Hoopis hulganisti kalu nägime, kes aegajalt kõrgele õhku hüppasid ja siis läraki vette maandusid. Ei tea, mille üle nad rõõmustasid? :) Tobiasele see kanuusõit täitsa meeldis - ta istus nagu kuninga kass keset kanuud, sõi õuna ja käsutas meid kiiremini aerutama.



Võtsime ette ka ühe dzungli matkaraja. Dzungel lõhnab väga kummaliselt. See nagu pole hea ega halb lõhn, pigem isegi kasutaks omadussõnu "rammus ja magus". Kahjuks oli seal nii palju sääski, et pidime matkaraja praktiliselt läbi jooksma. Hoolimata kiirustamisest nägi Priit ühe puu otsas pikka madu. Hoolikalt vaadates võib ka sellelt pildilt seda madu näha.



Mangroovimetsadest veel nii palju, et nagu Eestiski kiputakse võsa maha võtma, on ka Floridas omal ajal kõvasti mangroovimetsasid maha võetud. Nüüd on mangroovimetsasid väga vähe ja seetõttu on ka suurte tormide ja looduskatastroofide tagajärjed palju karmimad. Nimelt mangroovimetsad hoiavad samuti tuult kinni ja kaitsevad niiviisi metsasid tormide eest. Nii et inimesed, kes te alati arvate et võsa tuleb maha võtta ja surnud puud metsast ära korjata (sest nii on silmale ilusam) - kõigel siin looduses on oma funktsioon.

Fort Mayersis juhtus veidi naljakas lugu. Otsisime jällegi mõnd inimlikku hotelli (hinna ja kvaliteedi poolest) ning leidsime ühe pealtnäha "kriteeriumitele vastava". Priit hüppas sisse, et küsida, kas neil vabu tube ka on. Administraator vastas seepeale, et "vabu tube on küll, aga kas sina ka 21 oled?". Hihhii.. Priiduga juhtub seda ikka, aga seekord oli selle rootsi-päritolu administraatori apsakas meile kasulik. No esiteks naer on ju terviseks ja teiseks oli proual nii piinlik, et tegi meile seepeale allahindlust.

Kokkuvõttes oli jällegi tore reis. Kuna päike tegi olemise päris kuumaks, siis üpris palju aega veetsime ka rannas ja vees. Viimasel päeval suutsime muidugi end ka päikese poolt ära kõrvetada, kuigi oma meelest olime end piistavalt päikese(kaitse)kreemiga kreemitanud.