Uus dieet

Tundub, et kõik mu viimase aja kirjutised hakkavad vabandustega, miks ma ammu kirjutanud pole. Ma siis jätkan traditsiooni ja seekordne põhjus on lihtsalt selles, et meite vana arvuti on otsi andmas. Seetõttu ei kirjuta ma ka nädalavahetuse väljasõidust Delaware'i ja pilte ka ei pane.

Kuigi õues on päikeseline ja tegelikult on olemine rõõmus, tuleb sellest vist veidi virisev kirjutis. Mul on nimelt nüüd uus mure. Või ma ei teagi kuidas seda defineerida. Nii nagu mul on valus vaadata/kuulda, kuidas lastakse puhtal veel põhjuseta kraanist joosta, on mul nüüd uus valu mis on tingitud Maailma toidukriisist. See ei tähenda, et me siin vee ja leiva peal oleme ja ilmselt ühelgi inimesel, kes seda blogi loeb, kõht näljast krampi ei kisu, aga arengumaades annab toidukriis juba kõhuõõnsustele kõvasti tunda. Teades seda kõike, on nüüd üha vastikum vaadata, ameeriklaste toiduportsusid ja veelgi enam seda, kui palju toitu ära visatakse.

Käisime esmaspäeval (siin oli siis riiklik püha, Memorial Day) ühel vahval piknikul Brooklynis, Prospect Parkis. Kuna oli üks esimesi tõsiselt suviseid ilmasid, siis oli kogu Prospect Park paksult piknikutajaid (see sõna sai nüüd küll ropu-maiguline :)) täis. Väga mõnus olemine oli, aga ära minnes olime väga jahmunud kui kogu söömata jäänud toit (ma ei räägi taldrikul olevatest jäänustest, vaid näiteks terve shokolaaditort, pakendatud vorstid, maasikad, jne, jne) ära visati. Ma pole küll päris nälja ajal elanud või siis pole seda tunnetanud, aga seda raiskamist on väga valus vaadata. Muidugi mäletan, et talongi ajal oli saia ja või leidmine poest (pärast paaritunnist järjekorras seismist) suur rõõm. Aga ilmselt olid meie vanemad piisavalt nutikad ja ei näidanud oma paanikat (kui see ka oli) välja. Tõenäoliselt olen aga oma vanematelt siiski nii palju õppinud, et toidu ära viskamine tekitab süümekaid.

Keegi kunagi ütles, et inimesel piisab tegelikult peotäiest söögist päevas (olulisem on puhas vesi), et ellu jääda. Teades seda, siis on eriti vastik vaadata Ameerika söögikohtades inimesi suuri toiduhunnikuid hävitamas. Tunnistan, et olen enda peale ka väga vihane, kui ma pole jälle söömise koha pealt piiri pidada osanud. Aga ameeriklased võiksid hakata serveeritavaid toiduportsioneid vähehaaval kahandama. Ehk siis visataks vähem toitu ära ja inimeste tervisele mõjuks ka paremini. Ühesõnaga toidukriisi nimel võiks me kõik dieedile jääda. Sööme hästi ja tervislikult, aga vähem. See on ju väga üllas viis dieedi pidamiseks.

Kohe lõpetan oma loosungitega. Üks asi on veel ameeriklaste puhul kummaline. Nimelt kasutatakse söömiseks peamiselt papptaldrikuid. Ma saan aru, et vahel kui on suur väliüritus ja nõudepesemise võimalust pole, on ühekordselt kasutatavad nõud suureks abiks, ent ameeriklased kasutavad tihti ka kodus papptaldrikuid. Üks mu siinne sõber rääkis oma kogemusest ameeriklaste suguvõsa jõulu sööma-ajal. Nimelt oli laud lookas hinnalise kalamarja ja kõige muu hea-parema tõttu, kuid toitu söödi ikkagi papptaldrikutelt. Ja ärge arvake, et neil inimestel polnud nõudepesumasinat.
Ma olen ka laisk inimene ja tunnistan et nõudepesumasin teeb elu palju lihtsamaks, aga sellist taset mu laiskus veel saavutanud pole, et ma papptaldrikult õhtusööki sööks. Ja muidugi pole papptaldrikute kasutamine just kõige keskkonnasõbralikum tegu.

Aitab virisemist. Sülitan kolm korda üle õla, et mu jorisemise peale jällegi mõni kraana pähe ei kukuks. New Yorgis on viimase kahe kuu jooksul 2 kraanat pooleks kukkunud.
Ilmastik muutub.