Eestlased vs ameeriklased

No kohe mitte pole viimasel ajal arvuti taha jõudnud.
Kuigi nende paari viimase nädala jooksul oleme jõudnud haiged olla, mina olen jõudnud Eestis isa-Antsu sünnal käia ja veel Nublus eriti ägedal peol käia... siis ma neil teemadel siiski ei kirjuta.

Olen ammu tahtnud kirjutada eestlastest ja ameeriklastest. Mõnes mõttes on mind seda teemat (nüüd eriti) lahkama pannud Kaplinski, kes oma raamatus "Isale" üpris palju rahvusliku identiteedi teemal sõna võtab. Naljakas, et ma enne siia kolimist polnud iial mõelnud sellele, kui olulist rolli mängib rahvuslik identiteet meie isiku juures. Kuna ma olen suht puhast verd eestlane (või nii ma vähemalt arvan), siis pole mul iial olnud tarvis end väga liigitada ja ma pole enne tajunud, et tegelikult rahvus annab meile päris suure osa isikupärast või nii me vähemalt arvame. Mõnes mõttes on see imelik, et me inimesed vajame nii väga definitsioone ja veel jubedam, kategoriseerimist. Kaplinski ütleb ikka tihti oma raamatus, et ta ei pea end ei poolakaks ega ka eestlaseks. Põhjused, miks ta end eestlaseks ei pea on aga minu jaoks lihtsalt omadused, mis ka mulle paljude eestlaste puhul ei meeldi. Täpsemalt ei meeldi paljude eestlaste puhul see väga kitsas maailmavaade ja see, et paljude jaoks on see mätas millelt maailma vaadatakse eriti kõrge (mistõttu muud maailma ei näegi). Ühesõnaga ma olen alati kriitiline olnud oma rahvuskaaslaste suhtes ja olen seda ka teiste suhtes ning võib olla on üldse nii, et kriitilisus on üks eestlase identiteedi osa... ei tea. Kas saab ikka öelda, et ühte rahvust iseloomustavad lisaks keelele, ajaloole ja kultuurile mingid iseloomuomadused? Ilmselt hakkab seal oma rolli mängima ka geneetika.

Kui te nüüd arvate, et mulle õudsalt ameeriklased meeldivad, siis seda ma ka ei ütleks.
Ma toon näiteid ka. Eks põhiliselt riivab eestlaste kõrva siin Meerikas see meeletult pealiskaudne emotsioonitsemine ja tunnete õhku paiskamine. Eestlaste jaoks on tunnete avaldamiseks kasutatavad sõnad väga suure kaaluga ja neid raisata ja õhku paisata ei tohi/anna. Seepärast ei saa eestlane kohe mitte aru, kui ameeriklased kohe kõiki ja kõike armastavad. Mul oli siin selline kogemus. Talvel tegid ÜRO koolis õpetajad õpilastele etenduse. Kõigil koolitöötajatel oli mingisugunegi roll. Mina pidin mängima hobust, kes vahepeal kivikujuks nõiuti. See aga tähendas seda, et ma lihtsalt pidin laval seisma ja maski oma näo ees hoidma. Pärast etendust nägin mõningaid lapsevanemaid, kes tundsid kohustust mulle midagi öelda ja muidugi karjatasid nad "vaimustuses": "You were great!!!". No jeerum, kuusepuul oli ka suurem roll kui minul, kes ma laval seisma pidin ja ma olin siis kohe nii suurepärane!? Eestlane arvaks, et "mõnitatakse, raisk". Ega ma tõesti sellisele tundepuhangule kuidagi reageerida ei osanud.
Teise näite toon aga eelmisest nädalavahetusest. Nagu mainisin, oli mu kallil isal jubileum ja ma tahtsin isale midagi siirast teha, esitada. Viisi ma küll pean, aga kannatan rambipalaviku all, mistõttu kirjutasin isale ühe naivistliku punkluuletuse. Pungiks teebki selle luuletuse see primitiivsus, esimese klassi riim. Esitasin siis luuletuse ära ja vähemalt peokülalised said kõvasti itsitada. Pärast tuli üks isa sõber, kes on teada-tuntud oma otsekohesusega ja ütles mulle, et "sa oled maailma kõige sitem luuletaja, keda ma iial kuulnud olen". Ja ma ütlen ausalt, et ma olin täiesti vaimustatud sellest isa sõbrast ja oleks tema siiruse eest peaaegu teda kallistanud. Nii mõnus oli kuulda ometi ühte arvamust otse südamest. Ameeriklased mitte ainult ei kiida meeletult, vaid nende keelekasutus reedab juba seda, et öeldakse lihtsalt seepärast, et midagi öelda... ja see ütlemine ei tule hingest. Viimasel ajal ma muudkui tunnen, et keel on nii kuradi leierdatud ja ei leia õige kaaluga sõnasid. Seda blogi kirjutades tunnen eriti, et keel võiks ikka palju rikkam olla. Lisaks eneseväljendamise keelelisele osale, võiks inimesed end igapäevaselt ka lauldes ja tantsides väljendada. Voh, see oleks lõbus - tähtsad mehed peaks kõne ja vaimustuse väljendamiseks hakkaks tantsu lööma.

Nii, läks jälle käest ära. Ma kohe ei oska korralikku juttu rääkida.
Tahtsin aga öelda, et ega see kõik pole midagi nii mustvalge. Mina näiteks tunnen küll, et mul on nende emotsioonidega seotult mingi kompleks või pinge. Ja ma ei tea, kas see on seotud minu eesti päritoluga? Päris suur piin on vaadata ameerika filme/seriaale, kus kõik on nii idülliline. A la pere istub klaveri taga, kallistab ja laulab kuidas kõik on nii hästi ja kui väga teineteist armastatakse. Mul hakkab kohe selliseid filme vaadates piinlik ja iiveldama ajab. Ja ma ei saa aru, miks see nii on? Miks see nii tehis mulle tundub? Võib olla on palju selliseid ameerika peresid, kus ongi nii?

Hiljuti rääkisin ühele India-päritolu naisele meie eestlaste vanemahüvitise ja lapsepuhkuse süsteemist. Ta oli nii vaimustuses ja küsis mu'lt kuidas eestlased suhtuksid, kui temasugune Eestisse koliks? Ma kohmetusin veidi, sest ei tahtnud öelda, et Eestis on paraku suht palju rassismi ja teiseks temasugusel oleks ilmselt eestlasi raske mõista. Ma ütlesin talle, et eestlased on sõbralikud, aga siiski teistmoodi - mitte nii emotsionaalsed kui ameeriklased. Tahtsin tuua talle näite, et keskmine eestlane pole iial oma vanematele öelnud "ma armastan sind!". Aga jätsin ütlemata, sest selline info oleks liialt karm ja ta ei saaks ilmselt aru (mitte et ma teda alahindaks) mis meie rahval siis viga on.
Kusjuures loomulikult ei tähenda see "ma-armastan-sind" mitte-ütlemine, et eestlased oma vanemaid või lapsi ei armastaks. See on nagu üks suur paks eestlaste saladus. Aga kas see "saladus" on meie ajaloost tulnud?
No vot, ma võingi siia vist arutlema jääda. Ja tegelikult mulle ju meeldib eestlaste ratsionaalsus ja see omadus, et kui ikka positiivseid tundeid näidatakse, siis on see vähemalt aus. Aga samas ma usun, et paljudes eesti peredes on olnud probleeme ja arusaamatusi just seepärast, et me ei oska mingeid tundeid sõnadesse panna.