Arizona

Kaunist Uut Aastat kõigile!
Ma ei hakka sel aastal mingeid uue aasta lubadusi siia kirjutama. Lugedes Epu blogi, millega tema kõik aastal 2007 hakkama sai, hakkas piinlik. Kus ma siis olin ja miks ma millegagi hakkama pole saanud?

See selleks. Ei tohi kohe hakata siin ennast haletsema. 2008 on ju ees ja asja annab parandada!

Tegelikult algas aasta ju väga toredalt, Arizonas. Õigupoolest aastavahetus oli eriti originaalne. Sõna otseses mõttes magasime uue aasta tuleku maha. Lihtsalt kell 11pm tuli juba selline unekas, et ei suutnud üleval olla ja pererahvas ka juba magas. Samas on see uue aasta vastuvõtmine üldse suhteline - uue aasta eesti aja järgi võtsime küll vastu (kusagil 9000 jala kõrgusel mäe otsas), samuti võtsime vastu New Yorgi uue aasta. Palju siis veel vaja on?

Kui täpsemalt 31.jaanuarist rääkida, võtsime tol päeval ette matka Mount Lemmon'i otsa. Kes satub Arizonasse, täpsemalt Tucsoni linna lähedusse, siis soovitan väga. Lühidalt öeldes teeb selle mäe erakordseks vaheldus. Detailsemalt väljendudes matkasime mäeaheliku esimesel veerandikul t-särkide väel kaktuste vahel ja mõtlesime, kas see hääl tuli nüüd lõgismaolt...



...ja siis kui olime kolmveerand tundi veel mäeaheliku tippu sõitnud, panime Tobile paksud lumeriided selga ja Tobi sai isegi tagumiku peal lumiselt mäenõlvalt liugu lasta. See lumine okaspuudega kaetud mets meenutas mulle Kaberneeme metsa (siis kui see veel puutumata ja ilus oli, oh ohkama ajab!).



Ega ma siia kogu reisi kirjeldust panna ei jõua - läheks liiga pikaks. Aga panen pilte ja kirjutan meelde mõlkuma jäänud mõtted ülesse.

Tervet aega me Tucsonis ei olnud. 1.jaanuaril panime oma väikesele laenatud punasele lendavale laevale (Tobiase ristitud) hääled sisse ja sõitsime Flagstaffi poole. Flagstaff on linn, mis on kõige enam Grand Canyoni lähedal (vähemalt Arizona poolt lähenedes). Vahepeal oli tee peal väike liivatorm. Natuke kõhedaks võttis olemise küll, sest silme ette tulid dokumentaalfilmidest nähtud tornaadod. Ja eks veidi pidi jõudu ka kasutama, et meie väike lendav laev tõesti õhku ei tõuseks.
Teel Flagstaffi käisime läbi kiidetud punaste-kaljude linnast, Sedonast.

Ilmselt olime me seal liiga vähe aega ja sõitsime läbi vaid peateedelt - kuid meie selle linna suurt "aurat" küll ei tabanud. Sedona pidavat kirjade järgi olema selline veidi hipi-linnake, aga meie nägime peamiselt turiste ja turistidele orienteeritud atraktsioone, mis olid hirmutavad. Tegelikult ei tohi nii kergelt hinnangut anda, kuna ei andnud sellele linnale võimalust end tutvustada. Jõime seal ühe kohvi ja siirdusime edasi.

Üleüldsegi avastasime Priiduga sel reisil olles, millised sotsiofoobid me oleme, kui on tegu loodusesse minekuga. Kuidagi me eestlased oleme ikka eriti ärahellitatud sellega, et meid on nii vähe meie maalapil. Ja seetõttu on võimalik Eestis niiviisi loodusesse pageda, et ei näe teisi inimesi. Ma hakkasin kohe mõtlema, et miks ma selline sotsiofoob olen siis, kui tegu on loodusega. Aga eks vastus on väga lihtne - loodusesse minnes paged argipäevast ja ka inimestega suhtlemisest. Ma ju otseselt ei mediteeri looduses, aga alateadlikult kutsub loodus just nii tugevalt seetõttu, et saaks end loodusepatareidega laadida. Minu jaoks on suurim luksus ja ilu rabajärves ujumine ja siis vaikuse kuulamine. Samuti unistan alati kõige enam Parika talu ees istumisest ja loodushäälte kuulamisest. Voh, see on ka üks tõelise õnne tundmise moment. Muud polegi ju vaja! Aga vaesed ameeriklased ei teagi seda, mis tunne on olla nii, et oled vaikivas dialoogis loodusega. Võib olla tuleks Georg Bush üksi Soomaale saata, et ta saaks teada, mis asi see loodus üldse on!?

Tegelikult tahtsin seda kirjutada, et Grand Canyon oli ainuke koht, kus me ei läinud müttama pikemalt. Sõitsime lihtsalt ringi, aegajalt tegime peatuse ja siis pagesime jälle rahvamasside eest. Kuidagi looduses olek on nagu kirikus käimine, kust otsid mingit puhastust ja kui sul siis on ümber rahvahordid, kes räägivad neist samadest olmemuredest mis linnas (kus on vets?, kust saab kohvi?, kas pildi tegid?, jne) siis pole vahet kas oled looduses või mitte.
Igatahes Grand Canyonil käimise tulemusena lubasin Priidule, et kui ma 50 saan, siis lähme mitmepäevasele matkale ja saame paremini Canyonit tundma. Eks olgem ausad, Grand Canyon on Grand Old Lady, kelle hinge sa ühe päevaga tundma ei õpi.



Enne Grand Canyonile jõudmist, sõitsime läbi Sunset Crater Volcano juurest, mis ca 1000-aastat tagasi oma viha välja valas. Seal müttasime ringi (polnud väga palju inimesi) ja mõtisklesime, kui pagana võimas ikka loodus on. Lapsikult väljendudes, saab loodus meid ühe näpuga pikali panna, kui me ta ikka väga vihale ajame. Loodetavasti ta kannatus veel kohe ei katke!

Tobias leidis muidugi mitmeid draakonijälgi vulkaani juurest.

Kui juba Tobiasest juttu tuli, siis tõdesime, et eriti sellistel reisidel tuleb kasuks lapse siiras ja tugev kujutlusvõime. Tobi oli ikka väga tubli! Ta on võimeline mitu tundi istuma autotoolis või lennukitoolis ja mängima näiteks oma näppudega. Nii et ühe käe näpp on draakon ja teise oma rüütel ja siis need muudkui võitlevad. Vahepeal võib eespingil pihta saada süljepritsmega, sest tagapingil toimub nii kõva võitlus rüütli ja draakoni vahel. Eks muidugi Tobiase isa ja naise jutt ka jätkub. Isa on tal nüüd ju vangis, aga endiselt teeb jõle head kalasuppi. Ühes sushi restoranis pani Tobias kogu miso-supi isukalt nahka, sest ütlesin talle, et see on tema isa tehtud kalasupp. Küll ta siis kiitis! Sealsamas söögikohas sõi ta ära ka paar Priidu toore kala tükki, sest ta uskus, et tema naine valmistas need. Ahjah, ma vist pole kirjutanudki, et Tobiase naine on punapäine (!) nõid, kes teeb süüa. Ma loodan ikka siiralt, et siinkohal ei kehti reegel, mille kohaselt lapse mees- ja naisideaal on kujunenud nende emadest-isadest lähtuvalt.

Tulen nüüd tagasi Arizona reisu juurde. Pean ütlema, et ma muidu eriline autoga reisimise fänn pole, aga sellel reisul oli küll hetki maanteel, mida täiega nautisin. Ja need hetked olid tingitud heast muusikast ja ümbritsevast keskkonnast. Grand Canyonilt tagasi sõites kuulasime Pink Floydi ja meid ümbritsesid suured lumised mäed. Kõik tundus kuidagi nii paigas ja igavikuline. Laul "Another brick in the wall" ja austus Grand Canyoni ja üldse looduse vastu panid end tundma mõnes mõttes küll mõttetuna, aga teisalt andsid jõudu karjast välja astuda.



Vist peaks siinkohal lõpetama. Peagi kirjutan veel paarist tundmusest ja mõttest, mis reisi jooksul meelde turgatasid. Üheks teemaks on ameerika väikelinnade söögivalik, teiseks teemaks on vestlus Rhodaga/roheteema ja kolmandaks "Out of Africa".

Kel huvi, siis siin leidub veelgi pilte meie reisust: http://www.flickr.com/photos/ppirjo/sets/72157603639635360/