Kes ei tea, siis seekordne pealkiri on ajendatud filmist "Romy and Michele's High School Reunion". Veidi enam kui 10 aastat tagasi käisime seda filmi Antoni, Arturi ja Lassega Sõpruse kinos vaatamas. Ma olin siis just keskkooli lõpetanud ja nagu selles filmis, ootas ka mind ees linn nimega Tucson (kuhu vahetusõpilaseks läksin). See on rahvaarvu poolest veidi suurem linn kui Tallinn. Tunnikese kaugusel on Mehhiko piir, mistõttu on selles linnas ka palju mehhiko-päritolu inimesi. Seal on kõrb ja sealsed inimesed (vähemalt vanem põlvkond) oskavad hinnata puhast vett märksa rohkem kui meiesugused. Mäletan selgelt õhtut, kui maandusin Tucsoni lennuväljal. Mu "hostmom" ehk perenaine nimega Rhoda sõidutas mind mu uude koju ja samal ajal kallas vihma nagu oavarrest. Rhoda oli nii rõõmus, et vihma sadas - ta ütles, et mina tõin ilusa ilma endaga kaasa. Mina aga ei saanud üldse aru, miks ta mind sellisetes kehvades ilmastikuoludes süüdistab. Rhoda on äärmiselt kena inimene ja me oleme siiani temaga suhelnud. Homme läheme talle Arizonasse külla. See loodus seal on teistmoodi äge. Ahjah, tollest samast esimesest autosõidust Tucsonis mäletan ka intsidenti, kus lind oleks äärepealt autoklaasi lennanud. Rhoda teadis siis kohe öelda, et tegu on veidi purjakil linnuga. Nimelt augustis hakkavad ühe teatud kaktuse viljad veidi käärima, aga linnud mekivad ikka hea meelega selle kaktusevilja nektarit ja saavutavad kerge joobe. Pidu missugune - aga lennata nad küll ei tohiks purjuspeaga.
Nagu ikka suudan ma alustada juttu kohe väga kaugelt - seekord aastast 1997. Tegelikult tahtsin ju lihtsalt vägevat 2007/2008 aastavahetust soovida!
Uuel aastal uued jutud!
Pimbeli-pombeli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar