Tänupühad

Meil on siin pühad olnud, täpsemalt tänupühad. See on paljude ameeriklaste lemmikpüha. Pere on koos, süüakse palju, öeldakse mille eest keegi tänulik on ja kinke ei pea kinkima. Muidu ju kena püha, aga Missis Turkey'na on kurb mõelda millist massimõrva see ameerika (ja tõenäoliselt ka hiina) kalkunitele tähendab. Nimelt tänupühade menüü on traditsiooniline ja siis süüakse peamiselt kalkunit, kartuliputru, kastet, magusaid kartuleid (ma ei tea, kas sweet potatos tõlgitakse nii), jõhvikamoosi, stuffing'ut - see on nagu kalkunitäidis saiakuubikutest, jõhvikatest ja ma ei tea veel millest. Magustoiduks on siis tavaliselt kõrvitsapirukake (pumpkin pie) ja/või õunapirukas. Ühesõnaga tänupühade nädalal võid kõikjal kuulda küsimusi - "kas sa valmistad ise kalkuni või teeb seda mõni su lähedane?" või "mis sa thanksgivingu ajal teed?". Meil läks hästi, ise tervet päeva vaaritama ei pidanud. Meie majast üks kena perekond kutsus meid tänupühade õhtusöögile ja hiljem läksime ka saadiku juurde tänupüha üritusele. Kui aus olla, siis ma ei saanud üldse aru, et miks see kena perekond nii kena on? Kui mul oleks 3 last, kellest kaks on alla aastased kaksikud ja kolmas laps on Tobi lasteaiakaaslane (ehk Tobiga samavanune), lisaks veel 2 kassi - ma ei usu et ma kellelegi jõuaks kokandada nii suurejoonelist õhtusööki. Pereema Marissa on ameeriklane, kelle vanemad olid diplomaadid ja seetõttu on ta pea igal kontinendil elanud. Pereisa on aga hollandlane (mitte-lendav). Miskipärast kujutasin ma ette, kuidas see õhtu saab olema hästi ameerikalik - kõik hoiame enne sööki kätest kinni ja ütleme, mille pärast me siin elus tänulikud oleme. Mul oli selle jaoks kohe peas mõeldud tänukõne - sest see perekond on meid nõuannetega päris palju abistanud ja teiseks teha suur õhtusöök samal ajal, kui sul on 3 alla nelja-aastast last kodus. Respect! Aga tänukõne jäi pidamata ja ilmselt ongi parem (mina ja kõned pole hea mõte). Igatahes kõhud said hirmus punni aetud ja siis saadiku juurde, kus enam midagi ei jaksanud süüa.
Ahjah, legendi kohaselt hakkasid palverändurid (pilgrims) pidama tänupühasid. Nimelt kui nad Ameerikasse tulid, võtsid neid vastu indiaanlased, kes lahkelt õpetasid rändureid kõiksugu köögivilju ja puuvilju kasvatama. Teisisõnu õpetasid, millest siin maal elada saaks. Ja tänutäheks korraldasid siis palverändurid aastaid hiljem indiaanlastele söömaaja.

Kuigi tänupühade ajal kingitusi ei tehta, siis loetakse tänupühade-järgset päeva esimeseks jõulukingituste ostmise päevaks. See nüüd küll palveränduritelt ei pärine. Aga terve eelmise nädala olid telekas erinevate ostukeskuste reklaamid. See on nagu ostupüha. Enamus kaubamajad avavad oma uksed juba kella viiest hommikul ja muidugi meelitatakse siis kas allahindluste või nänniga. Vaatasin, et Old Navy lubas oma reklaamis avada uksed juba kell 5AM ja üle 50$ ostudega anda tasuta mp3 playeri. No meelitagu millega tahes, mina küll sel päeval oma jalaga ühegi ostukeskuse uksest sisse ei taha astuda.
Ajab ikka ropendama küll - miks ei võiks päkapikud ja jõuluvana täitsa tõsiselt olemas olla!? See on kohe õudne, kuidas mulle ei meeldi jõulueelne poes käimine.
Aga tegelikult jõuluid ma ootan küll - sest siis tuleb talvevaheaeg ja pärast jõule lähme Arizonasse.