Et õigustada endaks olemist, siis vabandan ka. Andestust nende sõprade ja sugulaste ees, kellega ei jõudnudki kokku saada. Nagu eesti suve puhul ikka, on plaane alati poole rohkem, kui neid teostada jõuab.
Koolikohustuste tõttu sain külastada mitmete eesti linnade või asulate raamatukogusid - alates Kolga-Jaani raamatukogust lõpetades Rahvusraamatukoguga. Sellega seoses sain teada, et Eesti on IT-alaselt nii peen, et kiviaegseid läptoppe, millele pole wifi kaarti kohe sündides geneetilisse koodi paigaldatud, enam ei tunnistata. Ainult Rahvusraamatukogus on veel mõned kohad, kus võib oma kaabliga interneetust arvutisse imeda. See pole muidugi ainuke emotsioon Eestis käigust. Muljeid on palju, aga kõiki nii kui nii siia kirja ei jõua panna.
Niisiis mõningad fragmendid meie puhkusest.
Nagu siin tihti jahunud olen, siis suur-suur igatsus oli meie Parika ja üleüldse ka kodumaa looduse järele. Kuna Mulgimaa mullad on viljakad, saime oma metsavahitalukeses alguses takjaid oksakääridega maha võtta. Tõenäoliselt saega oleks veel kõige hõlpsam olnud neid kolme-meetriseid takja-puid maha saagida. Igatahes esimestel nädalatel kui saime Parikal olla, käis meil Priiduga alatihti väike nääklemine teemal, kumb saab vikatiga niita. Pole mõnusamat tööd, kui vikatiga naate niita. Vot millisteks heaolu-vurledeks me siin muutunud oleme!
Enne ärasõitu kartsin veidi, et Tobiasele võib meie seekordne mustlaselu Eestis närvesöövalt mõjuda. Aga õnneks pidas ta suhteliselt hästi vastu ühest kohast teise reisimisele. Igatahes seiklused Eestis andsid vaid hoogu juurde tema fantaasialennule. Korra pani ta mind isegi piinlikku olukorda, lubamata mul ühe inimesega rääkida ning põhjendades seda ilmekalt kujutelmaga "see mees on nõid!".
Lisaks saime siis Tobiase isa käia otsimas. Kuna Tobiase jaoks on Priit papa või issi, siis "isa" on tema meelest keegi ulme-tegelane (kellest ka muinasjuttudes räägitakse). Igatahes Tobil on kindel arvamine, et tema isa on kalapüüdja, kes elab koopas. Ausõna, me pole talle Kivirähu loomingut unejutuks lugenud. Igatahes Tobi sai mitu korda ka kalal käia (püütud kalad jäid küll kõik elusalt oma keskkonda), olgugi et tema koopa-elanikust isa (keda pole nähtud) polnud ühes.
Kala püüdmas
koopaid otsimas
Nüüd Meerikas tagasi. Lisaks kuumusele ja linnalmelule, annab keskkonnavahetusest tunda ka see, et jälle kõnetavad tänava peal kõiksugu võõrad inimesed. Juba passikontrollis saime kuulda kommentaari mu juuste kohta. Kuna juuksed sai värskelt (vägagi)oranziks võõbatud, küsis piirivalvur, "is that a common hair-color for a diplomat's wife? - usually diplomats try to keep low profile". Mis siis ikka - peagi pleegin madalaks profiiliks ja varsti ehk soojeneb käsi taas üles ja jutt saab ladusam olema.
3 kommentaari:
jah, pirjo, väljakasvanud blond nagu mina oleks diplamaadi naiskale kohane!!
Liis, ma üritan eeskuju võtta. Sul on ikkagi ju pikem kogemus selle "ameti" puhul. Tegelikult olen ma ju tehisintellekt ja punapea all peitub blondi-poolne kartulikoor.
Tore et tagasi olete! Paul tundis Tobist vahepeal väga puudust!
Postita kommentaar