Nagu igal pool heaoluriikides, on eriti veel Ameerikas suureks "bizniseks" kõiksugu dieettooted, sealhulgas kõiksugu ravimid ja "looduslikud" dieetjoogid ning lisaks sellele veel kaalulangetamise programmid. Kui Eestis teavad kõik Kaalujälgijaid, siis siin on lisaks WeightWatchersitele veel igasugu huvitavaid programme. Hirmus palju reklaamitakse siin telekas selliseid programme, kus maksad ca 40$ päevas ja sulle tuuakse igal hommikul kogu päevane menüü kotis ukse taha. Niisiis kui sa iga päev mitu kuud järjest ainult seda kotist leiduvat sööki sööd, siis võtadki alla. Ise-enesest hea äri-idee Ameerikas, kus kodune toidu valmistamine on kadunud kunstiks muutumas. Aga no ma ei kujuta ette, milline selle toidu kvaliteet on? Reklaamis näidatakse muidugi, et eri-kokad valmistavad ja spetsialistid kontrollivad iga palukest, aga ma ei usu. Ega mind ka eriti ei huvita. Lihtsalt päris naljakas on mõelda, milliseid ärisid heaoluühiskond endaga kaasa toob. Kui 100 aastat tagasi oleksid mõnele inimesele öelnud, et sajandi pärast käivad inimesed lindi peal jooksmas ja maksavad meeletut raha kehakaalu kaotamise peale, oleks see inimene arvanud tõenäoliselt, et tegu on absurdse ulmega.
Eks inimeste kehad on erinevad. Kui Mehhikos käisime, siis hakkas silma sealsete naiste kehatüüp - peenikesed jalad, keskkohta eriti pole ja üpris lühike kael. Ühesõnaga meie mõistes mitte päris ideaal kehatüüp, aga minu meelest just mitte igav 90-60-90. Ent igal rahval ja inimestel on oma eripärad. Mind näiteks saadab pidev punu, tänu millele ikka aegajalt kõvasti nalja saab. Näiteks eile läksin Tobile lasteaeda järele ja tema õpetaja tuli kohe minuga kavala näoga rääkima. Rääkis, et Tobias oli temaga pikalt vestelnud ja kuigi pool juttu oli "teie keeles", siis ta sai aru küll. Tobias oli rääkinud siis momy'st ja baby'st. Nii et õpetaja oli kohe aru saanud, et Tobiase ema on sedapsi. Hihhiii... no ma arvan, et õpetaja tahtis lihtsalt nii ka mõelda, sest mu punu on talle silmade ette jäänud. :) Igatahes ma sain terve tee lasteaiast koju itsitada, sest ma muidugi ei ole rase. Eks seda sedapsi olemise asja on ennegi küsitud, mu veetleva punu pärast. Vanasti olin sellest löödud ja mõtlesin, et lõpetan üldse söömise... aga nüüd teeb lihtsalt nalja.
Ega pole lihtne olla fertiilses eas partneriga naine. Alles hiljuti mõtlesin, et kurjam - kui ma ei taha mõnel üritusel alkoholi tarbida, siis hakatakse ju kohe mõtlema, et järelikult on ta sedapsi. Autot ju meil ka siin pole ja selle kaela ajada ei saa. Kolmas vabandus, et mul on maks haige suurest joomisest - no seda ei kõlba ju ühel noorel naisterahval öelda, liiatigi kui see nii pole. Nii et võta või jäta.
Niisiis... selle loba lõpetuseks olgu öeldud, et mõneks ajaks võiks selle blogi nimeks panna "N'YORK TIME OUT". Läheme valgeid öid, oma mulla ja mere lõhna nuusutama, värsket kartulit ja värskelt soolatud kurki sööma, sauna, jne. Kuna magistritöö tuleb lõpetada ja Helsingis eksameid teha, siis ei usu, et siia midagi kirjutada jõuan. Aga sügisel uue hooga.
Hasta la vista, beebid!
3 kommentaari:
Palju jõudu õpingute lõpetamiseks ja ilusat Eesti-aega! Jään Sinu uusi armsaid lugusid ootama.
Nautige siis Eesti suve! Värsket soolakurki võin ise ka pakkuda iga kell :)
oi, aitäh! naudin täiega (Priidul kahjuks avaneb see võimalus alles mõne nädala pärast) - igatahes eesti loodus on nii-nii-väga kõige ilusam ja metsikum ja igatsust-tekitav. Ei raatsigi kohe siin magada. Ja eesti leivast, värskest kartulist, kohukestest, on kõht veelgi enam punnis.
Ja üks asi veel - kindlasti tahan kahe aasta pärast laulupeol osaleda. Nii suur kihk tuli.
Postita kommentaar