Kuigi praegu on palju tõsiseid teemasid, mille üle võiks pead vaevata ja kurb olla, siis kirjutan täiesti absurdsel teemal. No nii, et ei peaks oma ajukapasiteeti raiskama ja pikemalt selle teema üle mõtlema.
Siin New Yorgis on palju oravaid. Ma ei tea, kuidas nüüd Eestis lood oravatega on - aga tundub, et viimase aasta jooksul pole nende populatsioon väga kasvanud. Seda järeldan sellest, et meie eesti-külalised (kaasarvatud me ise, kui siia jõudsime) pööravad palju tähelepanu oravatele (teevad pilti või peatuvad oravaid vaatama). Hakkasin ükspäev aga mõtlema, et õigupoolest pole ju oraval ja rotil väga palju muud erinevust, kui et orav on karvane rott. Aga inimeste suhtumises on oluline vahe. Suurema osa inimeste jaoks on oravad armsad olevused ja rotid külmavärinaid tekitavad. No aga miks see nii on? Miks on karvased olevused inimeste jaoks kohe armsamad ja võib olla näivad isegi vähem ohtlikud? Kivirähk kirjutas ussisõnade raamatus karude kohta (veidi teises kontekstis küll), et "vaid vähesed naised suudavad vastu panna karule, nood on ju nii suured, pehmed, abitud ja karvased". Karvased, noh! Mis see põhjus ikkagi on? Lapsena on kaisuloomad ikka alati pehmed ja karvased, kas siis see turvaline "kaisulooma" tunne kandub täiskasvanu ikka ja nii jääbki tunne, et üks karvane loom on ohutu ja armas?
Kas keegi teab mis on karvade saladus? No kui see küsimus vastamata jääb, ei juhtu ka midagi. Aga vahel on nii tore arutleda veidi kummaliste nähtuste tagamaade üle. :)
4 kommentaari:
Kas mitte sellepärast, et ise oleme need aastatuhandete jooksul kaotanud. Ka ise kadestan meie pere kassi, kellel on nii mõnus kasukas. Ja minu mehel on nii seksikas karvane rind :).
orav on rotist ümaram karvade pärast. :) aga naissoo koha pealt pole mu meelest ümarad vormid just väga populaarsed - vaadates modelle, kes peaks mõnes mõttes ilu-etalonid olema, siis praegu ei nähta ju "Marilyn Monroe"-tüüpe ideaalina. Või kas ma Hembo sain valesti su mõttest aru? :)
Aga Elviina, miks me naised siis jalakarvu (jm.) raseerime?
Võibolla rotid on hoopis kiilad oravad? Nendel oravatel, kellel puude otsas ruumi polnud ja pidid urgudes elama hakkama, muutusid sabad kiilaks :)
Eesti orav (punane) on armsam, kui New Yorgi orav (hall), sest ta on karvasem (kõrvad ka karvased). Aga kas karvaste kõrvadega mees on armas?
Hembo, ämblik on ju ka ümmargune. Ämblik on lausa nagu päike :)
Ja beebi on puhta kiilakas, aga beebit nähes tahaks kohe teda katsuda.
Tittede armsuse kohta lugesin kunagi, et loodus (evolutsioon?) on igasugused imetajate lapsed väga armsaks disaininud, et vanematel isenditel oleks pidev isu nende eest hoolitseda kuni tited abitud on.
Putukate lapsed kasvamisel abi ei vaja, seega nad pole ka armsad :)
Jah, väga huvitav teema :)
Mina näiteks kunagi juuksuris olles mõtlesin, et miks inimestel on juustepiir just seal, kus ta on. Miks just kõrva taga ja kaela peal. Et miks näiteks osaliselt selja peal pole juukseid, et oleks nagu hobuse lakk. Ah jah, hobusel on lakk ju ikkagi kaela peal. Hm.
Siiri, hihhiii sain kõvasti itsitada sinu kommentaari lugedes. :) Karvaste kõrvadega mehed ma kujutan ette ei kuule väga hästi. :)
Aga New Yorgi oravate seas olen näinud ka musta värvi oravaid. Ei, pilusilmseid pole näinud ja ma ei räägi metafoorset juttu.
Aga tead, tittede armsuse koha pealt pean ma tunnistama, et mul pole iial olnud kihku beebisid sülle võtta või nunnutada. No oma lapse ja lähedaste lastega on teine lugu, aga muidu ma kardan beebisid. Ma olen alati rohkem kutsika-inimene olnud. Näedsasiis - jälle need karvad! :)
Postita kommentaar