Hää oli tõdeda, et kui autosõit on su kätesse ja jalgadesse kinnistunud, siis ei lähe ta kunagi meelest. Meie liikumisvahendiks reisi ajal oli pisike Volkswagen (Pointer), mille ristisime Silviks. Tunnistan, et kuigi mulle väga meeldib ilma autota elamine ja see, et igale poole lähed jala või siis ühistranspordiga... siis üle poole aasta oli jälle ka tore rooli istuda ja autot juhtida. Nii nüüd ajan minus elava autopeeru minema ja kirjutan midagi asjalikumat.
Tegelikult kui juba autost juttu tuli, siis teine kummaline asi mida reisi alguses meeletult nautisime, oli sõita maanteel, mida ääristas roheline võsa. Ma ei arvanud, et sellist vaatepilti iial teadlikult nautida võiks, aga ju New York on oma töö selles osas teinud. Ja tegelikult ei adugi suures kivilinnas elades ajusopis pesitsevat klaustrofoobiat. Eks kindlasti oli see kummaline nauding tingitud ka nostalgiast. Eestis sõitsime ju pea iga nädalavahetus maale. Peamiselt kasutasime Viljandimaale sõitmiseks vana Viljandi maanteed (mis läheb läbi Rapla ja Türi). See on ilus tee, mis siis et aeganõudvam kui Tartu maantee. Noja nostalgiat toetas minu (sõbralik) ilkumine, kui Priit roolis oli. Midagi pole teha, et kuulan autoga sõites kogu aeg autopöördeid ja siis olen vihane, kui õigel ajal käiku ei vahetata. Selline kiiks.
Ausõna, nüüd kirjutan ikka Mehhikost ka. Tobias on veendunud, et meie "koduloom", kärbes Maimu, oli meiega kaasas. Kärbseid ja sääski seal ikka leidus. Ja Tobi vaeseke on pärinud vist minu vere, mistõttu kõiksugu putukad armastavad teda samuti. Aga me ei hakanud Tobiast segadusse ajama ja selgitama, et tõenäoliselt pole siiski tegu kärbes Maimuga vaid pigem kohaliku moskiito Margaritaga.
Paar negatiivset tähelepanekut ka. Esiteks on seal ikka päris palju kodutuid koeri ja nad vaesekesed näevad väga armetud ja nälginud välja. Hirmus suur tahtmine oli neid kutsasid minna paitama ja neile süüa anda, aga Priit ei soovitanud mul seda teha. Sest risk mõni haigus saada, pidavat olema suur. Teiseks muidugi on endal seda raskem pärast koer samasse kohta jätta. Ühele kodutule ja õnnetule kutsale andsime siiski oma saiakesed. Loodetavasti sai ta miskit kõhusoppi. :(
Sellised kurvad vaatepildid on vist arengumaades paratamatud.
Teine asi, mis mind häiris, oli see et poodides müüdi peamiselt vaid Nestle tooteid. Me põhimõtteliselt ei osta Nestle tooteid just seepärast, et Nestle on palju paha arengumaades teinud. Aga no tõesti - hoolimata sellest et Mehhiko on ka kohvi-maa, siis sai poest ainult Nescafe (ehk Nestle) kohvisid. Sama lugu oli piimatoodetega -kõik jäätised, jogurtid, igikestev piim - jällegi peamiselt vaid Nestle. See tegi meele kurvaks, sest sealolles tahaks ju vaid kohalikke toite proovida ja seeläbi neid inimesi toetada.
Lõpuks üks veidi kummaline ilming ka. Kuna me elasime mere ääres, siis oli seal muidugi hästi niiske. Nii niiske, et tagasitulles pidime kohvri ülekaalulisuse eest maksma. Ise kohapeal olles ei saanud arugi, et kõik riided on niisked, aga kodus jõudis küll kohale.
Hasta la Vista!
1 kommentaar:
Tänan õnnitluste eest!
Postita kommentaar