Keeletu ja meeletu

Teate pikka aega oli nii, et olid paljudes kohtades kõige noorem või siis üks noorematest. 19-aastaselt tööle minnes ja siis segakooris ja loomakaitse seltsis, oma peres jne, jne. Nüüd hakkasin siin New York University juures ühel seminar-kursusel käima, ja ma olen vanamutt-munavatt. Hakkasin mõtlema, et kui vana ma õieti olen - niiviisi tõsiselt, mõeldes aastate peale. Ja tuli välja, et 27! Einoh, mu kallis vanaisa ütleks sellise vanuse kohta "poisike alles", aga endale tundub, et alles sain oma vanuseks öelda 21 või midagi sellist. Ei-ei, ma ei hakka seda juttu ajama, et nüüd olen vanaks jäänud ja või ei sula enam suus või miskit sellist... Pealegi tajusin, et kursusel olen ju ka teiste jaoks lihtsalt üliõpilane, tühjagi nad minust midagi muud teavad. Aga professor keeras mu plaani vussi ja pidas siiski vajalikuks, et ma ka teistele räägiks, et mul on laps (selle loengu teemaks pole perekool vms). Heaoluühiskonna värk muidugi, lapsed on kuni 35nda eluaastani üpriski arusaamatu ja mõeldamatu teema, ja seepärast tehtigi minust kohe "uunikum". Eksponaate ei puudutata, eksole!
No ühesõnaga, ega sel jutul muud mõtet pole, kui et kummaline on mõelda et suvel saab 10 aastat keskkooli lõpetamisest. No ja see jutt pole kuidagi nostalgiline. Mida vanemaks saan, seda lollimaks lähen. Aga siis vist on kõik hästi - avastada on veel krdi palju!

Siis tahtsin veel eile-õhtusest üritusest rääkida. Käisime Gilles Petersoni Brownswood Sessionit kuulamas. No tõesti oli vägev! Mitu artisti esines ja kõige viimane oli jaapani jazzbänd Soil & "Pimp". Päris pöörane! Minu meelest võiks selle bändi kohta öelda ka jazzpunkbänd, sest muusika oli ikka väga raju ja kohati inimvõimekuse piiril. Ainuke arusaamatu tegelane selles bändis oli üks mees, kes nägi Emil Rutiku moodi välja. Ta oleks nagu õhtujuht või wannabe-dirigent või maskott või krt-seda-teab. Ühesõnaga tal polnud muud funktsiooni, kui aegajalt rahvale midagi karjuda, kätega vehkida ja jörmilt vägevat meest mängida. Ei oska kuidagi seda muusikat kirjeldada. Igatahes lisaks sellele wannabe-EmilRutikule olid seal ka trompeti-, saksofoni-, klahvpillide- ja muidugi trummimängija. Viimane tagus niimoodi trumme, et esimest korda elus tekkis mul tunne, et trummid lähevad lõhki ja ta saab vaevast lahti! Tegu polnud küll vana karuga, aga vahepeal oli tunne, et mees läks lihtsalt hulluks. No ja siis need puhkpillimängijad! Tund või -poolteist täiega puhkpilli puhuda - kusjuures, pärast iga laulu lõppu oli tunne, et see on lõpuakord ja nad on viimse kui õhu endast välja puhunud - ma ei kujuta ette! Neile vist on küll siirdatud varukopsud või siis suurendatud kopsumahti.

Täna saabusid Allan ja Roald. Ja nad tõid meile filmi "Meeletu". Vägev! Natuke kraapis see küll Parika õrnalt veritsevat haava, sest need looduskaadrid tekitasid veelgi meeletumat igatsust metsa ja Parika maja ees oleva pingi järele. Aga eks igasuguse loomingu mõte vist ongi muljeid pakkuda, nii et mission accomplished.

Rohkem ei targuta, lähen magama.