Yat Kha

Eile käisime Yat Kha kontserdil. Kes seda bändi ei tea, siis tegu on Tuva kõrilauljate punkbändiga. See Lõuna-Siberi punt on igatahes folgil esinenud ja minu teada peale selle veel mõned kontserdid Eestis andnud. Mul oli see esimene kord nende kontserdil käia, aga kindlasti mitte viimane kord.

Mingisugune punk-muusika definitsioon ütleb, et punkbänd on seda parem või pungim, mida vähem nad pilli mängida ja laulda oskavad. Aga ma pole selle definitsiooniga nõus. Kuivõrd pungi algupärane idee on DIY ehk Do It Yourself, siis küsimus on rohkem originaalsuses ja ka shokeerimises. Väga kaua ju karjumisega ainulaadne ei suuda olla. Volkonski on tihti rõhutanud, et Propeller polnud ja pole mingi punkbänd, kuna nende puhul on tegu proffide muusikutega. Samas siiski loetakse Propellerit just üheks esimeseks punkbändiks, Päratrusti muidugi ka. No aga samamoodi ei saaks selle definitsiooni kohaselt öelda, et Vennaskond on punkbänd - ometi on väga paljud endas "punk-kromosoomi" leidnud tänu Vennaskonna lauludele ja laulusõnadele.
No ja neid näiteid võiks ju siin veel mitmeid tuua.

Ühesõnaga ka Yat-Kha puhul on tegu väga professionaalse ja omalaadset punklähenemist omava ansambliga. Kui esinemine pihta hakkas, tekkis kohe arusaamatus, sest kuidas ikkagi on võimalik sellist häält teha? Ma kujutan ette, et vihane karu möriseb samalaadselt. Igatahes kõlar plärises alguses nii tugevasti, et kartsime asja päris pungiks minevat ja selle lõhkevat. Nii päris ei läinud, aga kontsert oli ise niivõrd võimas ja muusika kompenseeris kõlari lõhkemise täiega.
Aga ikkagi, kuidas nad seda häält teevad? See ei tundu puhtalt kõrist tulevana - vastupidi, näib et see tuleb kusagilt hingepõhjast ja kõri on lihtsalt resonaator seal vahel. Teiseks, kas neil hääl ära ei lähe? Eilne kontsert oli nende Ameerika tuuri viimane kontsert. Päris karm ikka, et alates 14.ndast oli neil iga päev Ameerika eripaigus kontsert olnud - selline tempo võib ikka päris läbi võtta. Veidike oli kõrgemate nootide puhul ka tunda, et hääl oli lauljal veidi ära ja väsinud. Aga mulle näib, et kui kõrilauljatel on meiemõistes hääl ära, siis see mõjutab vaid kõrgemaid noote, aga kõri-korinale annab vaid funki juurde. Võimalik, et panen siinkohal oma arvamusega täiega puusse... kui keegi teab sellest asjast lähemalt, siis oleksin tänulik kui jagaksite oma teadmisi.

Ahjah. New Yorki kontsert toimus sellises kohas nagu Joe's Pub , milles näib üldse väga palju vahvaid artiste käivat. Aga kummaline tundus, kui pubist sisse minnes küsiti, kas teil on laud ka õhtusöögiks reserveeritud? Meil muidugi ei olnud. Ja veelgi üllatavam oli, kui pubisse (mlles ju hakkas just punkbänd esinema) sisenedes olid meie ees ümmargused lauad, millel romantiliselt läidetud küünalad. Nõnda siis muusikat kuulatigi laua taga istudes ja jalga tatsutades. Sellise väikese koha võlu on muidugi see, et kontakt esinejaga on kuidagi isiklikum,kuid siinkirjutaja jaoks on piin sellist muusikat istudes kuulata. Kuidagi selline tunne tekib nagu telekast näidatud laste lauluvõistlustel istusid tagaridades kaasaelavad emad või muusikaõpetajad, kes püüdlikult plaksutasid ja laulsid hääletult kuid ilmekalt kaasa. Igatahes õudsalt suur tahtmine oli minna lava ette hüppama ja "minna endast välja" igas abstraktses mõttes. Priit oli Yat Khat enne folgil kuulnud ja tema sõnul sealsel kontserdil oli kogu publik kaasaelades hullunud. Bänd ju saab sellest ka powerit juurde, kui publik elab ka muul moel kaasa kui peaga rütmi järgi noogutades ja tugevalt plaksutades.
Tegelikult ei taha viriseda. Tore õhtu oli!

Tänud Tirtsule kontserdi-vihje eest!
Ja siin siis ka viide ühele Yat Kha loole: Yat Kha - When The Levee Breaks.mp3