Mida siin ei ole, aga seal on

Seekord panen siia kirja need asjad, millest väga siin puudust tunneme.

Esiteks. Olen vist juba tüütuks muutunud oma Parika jutuga, aga vot järgi ka ei jäta! Jonnin. Niisiis meie metsavahitalu. Oleme oma siinsesse kodusse peamiselt fotod Parikast üles riputanud. Ükspäev mõtlesin, et meie kohalik lapsehoidja (kes vahel õhtuti Tobi hoiab) arvab tõenäoliselt, et me oleme ikka täitsa metsast pärit. Sest fotodelt vaatavad vastu suured põlispuud, rohkem kui 100-aastane rehielamu, kummikutes ja kulunud pükstega Reinu talu pererahvas (ehk siis meie) ja ühel pildil paistab isegi veel lagunenud Ziguli (mis küll juba üle-eelmisel talvel vanaraua kogujate poolt varastati). Tegelikult on tore kui ta arvab meid sealt pärit olema, sest me ju olemegi saaremaa-tallinna wannabe-mulgid. Mul on päris tihti see tunne, et võtan nende 3 aasta jooksul Nevjorgist kui suurest linnast kõik mis võtta annab, aga siis Eestisse tagasi kolides tahaks kohe Parikale. Siis nagu oleks linna-limiit täis. Aga näis, teades Priitu ja ennast, siis ei maksa meil iial ühtegi plaani teha. Aga jah, kui vaatan fotosid meie talust, siis üritan alati meelde tuletada, kuidas seal maja ees istuda oli/on ja lindude-loomade hääli kuulata. Teiseks talu lõhn... või no paljude jaoks poleks see kindlasti lõhn, aga ma näen siinkohal asju vaid läbi roosa-roheliste prillide. Kolmandaks igatsen seda teed, mis viib turbarabani. Rabas on alati ainulaadne tuul, mida kusagil mujal pole. Seal käies tekib alati tahtmine olla Sookoll ja mediteerida rabalauka ääres.
Aitab romantikast.
Ei, ikka ei lõpeta seda teemat. Avastasmisrõõmu igatsen ka. Talu on seest täiesti korrastamata ja seal on veel oi-kui-palju teha, aga see just ongi selle asja juures kõige toredam.

Teiseks igatsen eesti sügist - just sellist septembri ja oktoobri sügist. Siin on ka juba veidi sügisehõngu, aga see pole päris see. No te kõik uhkustate oma seenel käimisega. Teeb kadedaks küll! Ma olen aru saanud, et siin (muidugi mitte NYs) käivad seenel vaid "foreigners" ehk siis kummalised väljamaalased. Eks ameeriklased vist loevad seenteks vaid kasvanduses kasvatatud seeni. Aga nad pole head seenekastet või siis lihtsalt või sees praetud kukeseeni kartulite ja tilliga saanud.

Sügisemõnudest tunnen ka selles osas puudust, et Eestis hakkab juba augusti keskpaigast see aeg, kus arbuusid ja kõiksugu puu- ja köögiviljad on palju odavamad. See aeg, kus igapäev sööd pool arbuusi, kõhtu vaadates võib arvata, et oled 3ndat kuud käimapeal ja hommikuks on käimapeal olekust saanud käimla peal olek. Eks siin on muidugi ka arbuuse, meloneid igatsugu sorti, ploome, nektariine jne, jne aga hinnad on ikka jube kõrged. Manhattanil on üldse söök kohutavalt kallis. Teistes linnaosades on toidukraam pea 3 korda odavam. Kuna meil siin pole autot, siis kuhugi teise linnaotsa supermarketisse ka ei lähe. Nii peamiselt käimegi maja all olevas kohalikus poes (ameerika mastaabis on see nagu Trummi pood).
Tegelikult, mis ma virisen! Täna võttis Martin (kellel kusjuures on täna sünnipäev - ELAGUUU!) mind kaasa ühte hulgilao-laadsesse poodi ja ostsin sealt vist kahe kuu toiduvarud (no sellised asjad, mis ei lähe kolme päevaga halvaks - samas, kahjuks säilib siin ju kõik ilmatuma kaua).

Sauna tahaks ka. Aga seda asja annab tõenäoliselt parandada kohalike venelaste pakutavas saunas käies. Ahjah, pühapäeval käisin meie ujula saunas. No see oli küll anekdoot. Ukse peal oli silt, et vett palun mitte pritsida, kuna siis võib saun põlema minna.:) Tee mis sa tahad, kuivas saunas ei hakka ikka niisama lihtsalt higistama. Ühesõnaga minu siinses saunas käimise lõppkokkuvõtteks võiks öelda, et ma saan aru küll miks meie-kandi rahvaste sauna-armastust veidralt vaadatakse.

Panen siia lõppu ka kaks videoklippi, mis tekitavad meis igatsust sõprade ja lähedaste järele ja mille tõttu Tobiasele assotsieerub Parikaga ainult pidu. Siin nad on: vidiu1 ja vidiu2
Suur kummardus ja tänu Stenile ja Helenile, kes meile serveriruumi võimaldasid! Nüüd ehk läheb asi huvitavamaks ja siit ei leia enam ainult minu lobapidamatust.