NY ja nuudel

Eile lõpuks saabusid meie asjad Eestist. Ega eriti neist puudust ei tundnudki, aga samas oli ikka õudsalt hea meel jalgrataste, muusika ja raamatute üle. Tobias omakord taasavastas oma mänguasju.


Õhtul läksime kohe ratastega sõitma. Meie maja juurest läheb mööda jõe äärt pikk rattatee ja seda mööda hakkasimegi väntama. Lõpuks jõudsime sellisele jõeäärsele kohale, kus oli laevandusmuuseum ja õhtuti selline niisama olelemise koht. Kuna sealt kostus vahvat muusikat ja vaade oli ka väga kaunis, siis läksime sinna uudistama. Praeguse seisuga on see mu lemmik koht New Yorkis. Ja siinkohal on jällegi kurb, et pole fotoaparaati... aga üritan seda olemist siiski veidi kirjeldada. Kuidagi sealsete inimeste kooslus, muusika, laevade kääksumine ja kes pagan teab mis veel - see tekitas mõnusa meeleolu. Kusjuures ma olen kindel, et kui laevad poleks kääksunud, siis oleks see nagu kiluvõileib külma viinata või nagu sushi ilma marineeritud ingverita.
Et siis miks see koht ikkagi nii lummav oli? Keset platsi oli mees, kes kitarri saatel laulis Oasise ja REMi lugusid ja teises platsi nurgas mängis 30ndate muusika ning inimesed tantsisid selle saatel tangot. Kuigi Marlene Dietrichi muusikast (mis tuli küll arvutist) ja Oasise-sarnasest muusikast tekkiv kakofoonia on kõikemuud kui muusikaline nauding, oli õhus justkui mingi meelerahu. Tundus, et igaüks tegi midagi sellist mis võimaldab talle kasvõi hetkelist õnnetunnet. Vot ja see meeldibki New Yorki juures, et see linn annab julgust olla see kes sa oled (see kostus vist Sprite'i reklaami moodi). Kui su kirg on ballett, siis on täiesti normaalne kui võtad maki ühes ja lähed näiteks jõe äärde balletti tantsima. Ühte sellist paari oleme kaks korda siin jõe ääres näinud. Või kui ca 80-aastasele tudisevale prouale meeldib kanda hapraid võrksukkasid, siis ta teeb seda. Ühesõnaga nii kaua kui su kiiks ei ole teistele inimestele ohtlik, tuleks oma "kiiksu" üle vaid uhke olla.
Kui NY'd kui linna vaadata, siis on ta suht inetu. Ega siin maju eraldi-seisvatena vaadata ei saagi, sest nagu Priit ütles, moodustub siin linnas majadest ühtlane sein. Aga nagu mõnusa kodu teevad eelkõige selle elanikud, kehtib see ka linna kohta. Rohkem ei kiida.

Kuidas nuudleid salakaubana transportida?

Tegin eile Tobile lõunaks nuudleid kala ja munaga ning tal õnnestus kuidagi nuudel endale ninna tõmmata. Ma ise seda hetke ei näinud, aga kuna ta hoidis ninast kinni ja üritas aevastada pidevalt, siis sain aru, et miskit tal seal ninas on. Aga et tegu oli 3 cm pikkuse nuudliga, saime alles õhtul teada. Nimelt Priit kõditas ta nina, et ta aevastama hakkaks ja pärast kolme südamlikku aevastust, õnnestus meil tutvuda päevase nuudliga. Lõpp hea, kõik hea.