Loomaaed

Priit tahtis ükspäev Tobiasele head meelt teha. Niisiis kasutas ta mänguasja masinat (selliseid leidub meil ka lõbustusparkides ja kaubanduskeskustes), kuhu paned raha sisse ja siis saad püüda sealt pallikese mille sees on üllatus. Ütleme nii, et pallike täitis oma eesmärgi, sest ka meie olime üllatunud kui leidsime pallikese seest kakava mängukoera. Shit happens!

Hoolimata esimesest lõigust, läheb seekord selle kirjutise pealkiri ja sisu ka kokku (erinevalt mõningatest eelmistest lugudest). Nimelt käisime siis pühapäeval Bronxi loomaaias. Vägev oli! Kuigi me veetsime seal peaaegu kogu selle aja kui loomaaed avatud oli, siis kõiki loomi me ikka ei jõudnud vaadata, aga tegu on ka New Yorki suurima loomaaiaga. Miks see loomaaed eriti sümpaatse mulje jättis oli see, et seal seati esikohale loomade heaolu. Näiteks on loomaaed avatud vaid kella kümnest viieni. Seega on loomadel rohkem seda aega, mil inimesed neid ei vahi. Ja kõige enam meeldis see, et nende ekspositsioonid olid väga looma- ja keskkonnakaitselise sõnumiga. Näiteks vihmametsade majast tulles oli selline tabloo, kus oli kirjas kui suure maa-ala hõlmasid vihmametsad aastal 1985 ja kui palju praeguseks on alles jäänud. See viimane oli selline elektrooniline (nii nagu enne milleenniumi oli selline kell, mis luges palju on aastani 2000 jäänud) tabloo, millel oli ka selge sõnum, et see maa-ala aina väheneb inimeste lolluse tõttu. Ja peale seda tuli kohe analoogne tabloo, kus oli kirjas kogu maailma rahvaarv aastal 1985 ja praegu. Huh, seda on raske seletada, milline see välja nägi. Õudsalt kahju, et meil pole veel fotoaparaati. Aga jah, vihmametsasid on võrreldes 20-aasta tagusega meil nüüdseks poole vähem ja rahva-arv on kordades tõusnud.

Samuti oli väikeseid sõnumeid a la millist kakaod osta, et paljude haruldaste lindude pesad säiliksid, jne. Ja kui sõitsime rongiga ninasarvikute juurest mööda, ütles giid, et nende sarv on täpselt samasuguse kontsistentsiga nagu meie küüned ja juuksed, mistõttu legendid et nende sarve pulber aitab kogu maailma haiguste vastu, on puhas pluff. Seega ehk see paneb veidi inimesi mõtlema, et selliseid suveniire või imeravimeid ostes, on üks väljasuremisohus loom jällegi oma elu kaotanud.
Heh, sama hästi võiks inimestele öelda, et oma juuste söömine või küünte närimine tõstab potentsi :).

Ahjah, kirjutasin enne, et sõitsime rongiga. Selles loomaaias oli tõepoolest 3 rongi - üks rong oli rohkem nagu selline kabiin (nagu kõrgetel-kõrgetel suusa- ja lumelaua-mägedel), millega saad üle loomaaia sõita ja ülalt loomi vaadata. Jala käies poleks vist võimalik kõiki loomi ära näha, seetõttu oli see rongiga sõitmise võimalus täitsa hea. Teisalt sõitis rong kohati sellistest kohtadest, kus polnud jalakäijate teed ja nii said näha loomi "teisest nurgast".
Kell 13:30 toimus tiigrite "aktiviseerimine". See tähendas, et neile anti süüa ja veidi mängiti nendega. Meil õnnestus ka tiigrit õige lähedalt vaadata. Tobias ja Priit nägid nii meetri kauguselt. Üleüldse pidavat tiigrid olema selles loomaaias kõige populaarsemad loomad.

Hoolimata võimsast tiigrist, jättis Tobiasele tõenäoliselt kõige suurema mulje siiski karussell, laste-loomaaed ja rongidega sõit. Karussell moodustus justkui erinevatest putukatest ja nende peal siis sai sõita. Tobi lendas lepatriinuga. Lasteloomaaias sai kitsesid ja lambaid ise sööta ja see tekitas muidugi ka palju elevust.

Tore oli ka see, et loomaaed oli justkui metsas. Aga kahjuks ei tekkinud metsas jalutamise tunnet kuna seal oli õudsalt palju rahvast. See on muidugi loomaaias käies paratamatu.

Aitab.