C'est la vie!

9.septembril pole enne päikesepistet saanud ja ei mäleta ka, et ookeanis ujunud oleksin.
Igatahes oli laupäeval üks vahva päev, mille sihtpunktiks oli Fire Island, täpsemalt Ocean Beach. Lühidalt on selle koha ajalugu selline, et kunagi oli tegu boheemlaste saarekesega... aga nagu ikka on see vaid aja küsimus, mil boheemlaste poolt armastatud kohad muutuvad väga populaarseks ja ka sellest kohast sai hinnatud ja kinnisvara soetamise poolest peamiselt rikkuritele jõukohane saareke. (Analoogseid paigakesi, mille loomeinimesed oma olemusega pikapeale rikkuritele ahvatlevaks teevad, on vist igas suuremas linnas. Kasvõi näiteks Tallinnas Kalamaja piirkond.)

Igatahes see saareke oli tõesti vahva. Sealsed majakesed polnud sitsi-satsilised tornikestega viktooria-ajastu jäljendused, vaid sealse loodusega rohkem sobituvad väikesed puitmajakesed. Eks muidugi ilu on vaataja silmades ja minu jaoks peitub lihtsuses võlu. Eriti tore selle saare juures oli see, et seal ei olnud üldse autosid. Me nägime ainult ühte autot ja see ka seisis. Vähemalt Ocean Beachil (no on alles imal nimi pandud!) polnudki autoteesid ja inimesed liikusid seal jala või jalgratastega. Seetõttu olid ka tänavad sellised kitsad kõrkjatest ümbritsetud koridorid.

Ookean oli endiselt mõnus ja vähem revolutsioonilisemas tujus. Seekord lainetelt peksa ei saanud ja trikoo püsis ka täitsa seljas. Küll aga nagu eelmine kord ookeani ääres käies, oli suht raske Priitu ja Tobiast veest välja saada.
Pärast mõnusat lõunasööki sõime jäätist ja jõime paadisillal salaja veini. Mida sa hing veel ihkad!?
Tänan Karmelat, Liisi ja Martinit helesinise jäätise eest! I lick it a lot! ;)

Üritan seekord tõesti lühemalt kirjutada... aga et kõik liialt igavalt ilus ei tunduks, siis olgu siin üks eluks vajalik vihje ka. Nimelt kui juhtute "Eesti" lauamängu mängima, siis küsimuse "Keda kutsutakse Viru laulikuks?" puhul, pole õigeks vastuseks Marju Länik!