Avastasin, et eile sai kuu aega meie siia naasemisest. See aeg on olnud täpselt paras, et uue koduga harjuda, lasta Tobiasel kohaneda, Priidul vaikselt töösse süübida ja mul mõelda selle üle, mismoodi edasi tegutseda. Samas avastamist on muidugi veel palju-palju-palju ja see on tore.
Aitab kuu kokkuvõttest.
Nüüd kirjutan jälle kõiksugu uitmõtetest ja -tähelepanekutest.
Soorollid
Teadupärast käime iga päev Tobiga ujumas ja alati on kaasas mõlemi jaoks ujumismüts. Üks müts on sinine ja teine oranz. Küsin alati Tobilt, et kumba mütsi ta enda pähe tahab ja alati on valik sinine. Kust see tuleb? Me pole tema sünnist saati järginud seda kummalist kommet, et poisid kannavad siniseid ja tüdrukud roosakaid riideid. No roosasid riideid me pole ka talle selga pannud, aga punaseid riide-esemeid ja kõiksugu teisi maskuliinsema ja feminiinsema "templi" saanud värvi riideid on tal päris palju. Näib ikka, et ümbritsev keskkond alateadlikult mõjutab ka lapse maitse-eelistusi. Või mis?
Oh seda heaolu!
Kui ma pea 10 aastat tagasi olin vahetusõpilane Arizonas, elasin koos kahe rõõmsa koeraga ühe vahva 40-aastase ameeriklanna, Rhoda, juures. Kuigi Eestis olin ma alla harjukeskmise koolitüdrik, siis Ameerikasse tulles sain kohe vägeva ego-boosti (eesti keeles äkki siis "ego-upituse"?). Nimelt oli tema jaoks ime, et oskasin teha süüa (tema ütles, et tema üle viie komponendi sisaldavat toitu teha ei oska), vahel kandsin seljas oma õmmeldud kleiti, võtsin vabatahtlikult koolis kõige raskema matemaatika kursuse (milles õpiti pool aastat ainult tuletamist:)) jne. Ühesõnaga, kui ta mind oma sõpradele tutvustas, siis oli mu nimi pikk nagu viikingil - "tema on Pirjo, kes oskab valmistada pizzat taignast ja õmmelda jne, jne". Teadupärast said viikingid alati endale ka tapetud vaenlaste nimed, minu vallutused olid puht praktilised ja Eesti mõistes tavalised. See selleks.
Mis ma öelda tahtsin, et üle-eile nägin saadet, kus räägiti et Ameerikas saab veel vaid ühe käe näppudel loetleda inimesi, kes oskavad ahjuküttega pliidil süüa teha. Üks keskealine naisterahvas meenutas, et tema vanaema valmistas ka ahjuküttega pliidil süüa. Mõelge kui kurb! Kui muidu nii väga seda heaoluühiskonda siin tähele ei pane, siis see saade tuletas meelde, et nemad on juba pikka-aega sellises keskkonnas elanud. Ma loodan väga, et Eestis ei muutu iial elu selliseks, et puuküttega pliit on rariteet.
Siinkohal tervitan kõiki, kes praegu oma puuküttega pliidil moose keedavad! Siin on nii suur heaolu, et oma õunapunnidest ei saagi koju sügisele-omast moosi lõhna tekitada.
Ja eile tahtsin pargis vägisi onudelt rehad käest ära võtta, sest tahaks ju lehti riisuda.
Nüüd lõpuks tuleb tsitaat Supilinna elanikult Zinaida Stanevitšilt (ja Aitäh Lilianile Tartu raamatu eest!):
"Kui homme ahju ära kütan, panen väikeses hanepotis kapsad ja kartulid ahju. Keskküttega majas sellist sööki ei saa."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar