Kummi naised

Täna sadas siin vihma. Ja see tuletas kõiksugu seikasid meelde. Esiteks seda, et olen viimase 4 aasta jooksul päris mitmed kummikud katki kandnud ja ilma kummikuteta on sügisel nagu sügisel ilma kummikuteta. Seetõttu hüppasime Tobiga tavaliste riidest jalanõudega porilompides ja jalad said suht kiiresti märjaks. See vihm on õnneks veel suht soe ja seepärast võib iga laps ja lapsemeelne lombis hüpata. (Eksole loll on see, kes ei leia vabandust!:))

Kunagi, kui Siim veel Everyday's töötas, siis igal suvel läksime mõne vihmase ilmaga paljajalu Jõe tänavale jooksma. See oli igatpidi mõnus värskendus suvisele tööpäevale, mil nii kui nii peamiselt mõtled linnast plehkupanemisele.

Teiseks tuli meelde, kuidas 2002 augustis istusime Pireti ja Alinaga saunas ja arutasime, et kummikud on väga vahvad jalanõud ja peaks endale ilusad kummikud ostma. Ja sellest sai alguse kummi naiste aktsioon. STOP! - ärge mõelge siin midagi riivatut, ma ei kirjutanud ju "kumminaised" vaid "kummi naised". Kohe selgitan. See aktsioon kujunes selliseks, et läksime ühel septembrikuu päeval tol ajal Tartu maanteel asuvasse "Kummikute poodi". Kahjuks seal punaseid kummikuid polnud, küll aga olid ühed vahvad kollased kummikud. Aga need ilusad kollased kummikud olid meile kõigile väikesed. Rõõm oli aga suur, kui müüja ütles, et nädala jooksul peaks neid "Lido" tüüpi kummikuid juurde tulema. Nii me siis jaotasime ära, kes millisel päeval poodi helistab ja uurib, kas õiges suuruses kummikud on juba poodi jõudnud. Vaene müüja oli täiesti segaduses. Kuna tol ajal ei olnud kummikud moes ja tõenäoliselt oli selle poe peamine sihtgrupp kalamehed, siis ta kahtlustas et tegu on mingi vimkaga. Aga meie kiindumus oli täiesti siiras. Kui lõpuks kummikud poodi saabusid, tormasime peale tööd viimasel minutil poodi (kusjuures helistasime liiklusummikus olles poodi ja palusime, et nad poodi veel ei sulgeks). Ostsime 3 paari kollaseid Lido-tüüpi kummikuid ja olime õnnelikud. Müüja ikka veel ei uskunud, et meie õnn oli ehe ja ikka kordas: "Aga on ju ilusad ja praktilised kummikud!". Kui kummikud olime kätte saanud, tegime liigud ja jõime kakaod (olin töölt väikese termosega kaasa võtnud). Ja nii me hakkasimegi end kutsuma kummi naisteks. Mina käisin peaaegu talv läbi nende kummikutega - tööl, peol, metsas jne. Mõnes tähtsas asutuses suhtuti seetõttu minusse kohe kui pooletoobisesse. Näiteks mäletan kui pidin minema Hansa Liisingusse oma auto B-kaarti tooma, teatas üleolev sekretär minu sealsele kontaktisikule, et "siin on isik, kes väidab, et tal oli sinuga aeg kokku lepitud". Naljakas.

Tahtsin veel seda öelda, et mõni aasta tagasi kolis kummikute pood Tartu maanteelt ära. Minu õnneks, kolis pood kodule lähemale Nõmme keskusesse ja sai nimeks "Hooaja kaubad". Nüüdseks see sama müüja juba teab mind ja kuna ma olen mõnes mõttes püsiklient, siis teeb ta ka mulle allahindlust. Sealt poest saab ka väga vahvaid kalosse ja need olid mul suvel ühed lemmikud jalanõud - ilusad punased ja jalg märjaks ei saa.

Ühesõnaga tervitused Piretile ja Alinale!
NYs on kummikud ka väga populaarsed jalanõud. Aga Lido-tüüpi kummikuid pole kellelgi. :)