Üha rohkem ja rohkem saan aru, milline erinevate rahvuste meka on New York. Vähe sellest, et siin kuuleb kõiksugu erinevaid keeli ja tänavapildis ei domineeri ükski rass, on igal suuremal rahvusel siin oma linnaosa. Eile käisime vene linnaosas, mis asub Brighton Beach'i ääres. Täitsa uskumatu! Kui metroost maha tulime, siis oleks nagu Venemaale jõudnud - ainult et passi ei küsitud. Natuke ma nüüd muidugi laian, sest ma Venemaal pole kahjuks kunagi käinud, aga nõuka ajal olen siiski ca poole oma teadlikust elust elanud. Nii et mingisuguseks äratundmiseks võin seda siiski nimetada.
Niisiis, kui metroost maha tulime oli lisaks venekeelsele "šuminale" näha ka vaid venekeelseid silte. Kuna kõhud olid tühjad, siis läksime kohe sööma. Martin ja Liis olid Brighton Beachil korduvalt käinud, mistõttu teadsid nad ka seal head söögikohta. Selle söögikoha nimi oli "Ocean View" ja kuigi see nägi seest välja nagu bussijaama kohvik, olid toidud super-head. Kindlasti tegi meie jaoks selle toidu veel nii maitsvaks nostalgia-nimeline maitseaine. Sest ammu pole saanud head heeringat kartuliga, või siis sellist mehist, hapukoorest kartulisalatit. Kuna ma liha ei söö, siis "oma suu kuningas polnud", aga pelmeenid olid ka väga maitsvad ja tõelised olnud. Baltika õlut pakuti ka, aga ei antud. :) Martin küsis ettekandjalt milliseid õllesorte neil on ja ca viie erineva margi seas mainis ettekandja ka Baltika õlu, kui me aga seda tellida soovisime, ütles ettekandja et seda pole. Aga pakutud alternatiiv oli ka väga maitsev ja küllaldane. See söögikoht pidavat olema kuulus ka seepärast, et seal tehti Nicolas Cage'iga filmi "Lord of the War" võtteid. Võtetest oli tallendatud ka mõningad fotod kohviku seintele.
Ja lõpuks ei saa ka mainimata jätta, et ehedust lisas peale venekeelse teeninduse ka telekast mängiv vene disko. Sellise muusika üle pole ammu nii rõõmus olnud.
See on ikka naljakas kuidas nostalgia transformeerib mingid üldjuhul häirivad detailid positiivsesse valgusesse. Kes kurat enne võis arvata, et kuulan vene vanameeste omavahelist sõimlemist suure heldimusega või naudin turtsuva poemüüja sähvamisi. Eestis olles käisin ikka aeg-ajalt Narva kohvikus lõuna ajal söömas. Omletist pikaks ajaks kurku jäänud bosla-masla maitse seda küll väga tihti tegema ei kutsunud, aga lihtsalt vana aja meenutuseks ja uue aja nautimiseks oli tore, kui teenindaja oli tigeda näoga ja arve kirjutati pastakaga paberitükile. Nii ja siit meenus, et Narva kohviku kondiitritooteid müüvast osast ei saanud ma küll pea kunagi mööda jalutada. Oi neid vanakooli saiakesi...
Tagasi Brighton Beachile. Pärast kõhu suurendamist (ikka söömise läbi), läksime randa. Tänaval, mida mööda me randa läksime, oli täika. Toredad roosade huultega babuljad müüsid kõike hiilgavat ja kirevat. Ka ranna-äärne promenaad oli värvikas. Ühel pingil mängisid päevitunud nägudega vanamehed väga keskendunult malet. Venelastele kohaselt tähendab keskendumine veel suuremat emotsionaalsust ja temperamenti.
Kuna eile oli jällegi ligi 30 kraadi sooja, oli ka rannas päris palju inimesi päevitamas. Tobias muidugi ründas ka vett ja tagavara-riided läksid pärast jällegi kasutusse.
Nõnda siis. Pärast jalutuskäiku promenaadil ja "promeneerivate" inimeste vaatlemist, läksime toidupoodi. Oh seda rõõmu - "Tallinski Kefir" (tegelikult product of Canada), "Karums", "Borodino" leib, päris kohupiim (Ameerikas kohupiima ei leidu, on ainult kodujuust), maisipulgad jne, jne. Ühesõnaga saime ometi keefiri, et Tobile kama teha. Ja see oli seda väärt, sest esimene kama annus kadus kõhtu ahmides. (Ausõna, me anname oma lapsele süüa!)
Viimane lõik. Rohutirts. Me Priiduga oleme mõlemad oma emadelt pärinud rohelise soolika või kuidasiganes seda nimetada. Kuidagi on meil alateadlikult arusaam, et kodu teevad koduseks taimed. Kui Eestist ära kolisime, siis oli tükk tegu, et oma taimed laiali jagatud saaks. Nüüd aga hangime vaikselt uusi taimi. Reedel tõi Priit mulle ühe hästi uhke ja ilusa taime. Õigupoolest näeb ta välja lillepõõsa moodi või siis mikrofon-soeng, millel on lilled sisse põimitud. Kui võimalik oleks, siis ma paneks selle põõsa pähe. Jälle kaldusin teemast kaugemale... aga jah, samal õhtul avastasime, et põõsa peal istub suur rohutirts. Alguses arvasime, et see on tehiskaunistus, aga täitsa elus ja ilus tirts oli. Kuna meil aknad lahti ei käi ja tõenäoliselt oleks see tirtsule liialt pikk lend, siis viisime ta pühapäeva hommikul vabaõhu põõsastikku nautima. Nii et meie lemmikloom elas meie juures poolteist päeva. Loodetavasti ta ikka mingit söögipoolist endale meie majapidamisest leidis!
Конец!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar