911

Eile oli 11. september. Vist ei vaja täpsustamist, et 5 aastat tagasi toimus siin New Yorkis karm terrorirünnak. Eilse aastapäeva raames oli nendest tornidest kaks kõrget valgussammast pandud kiirgama. Kuigi minu jaoks pole selle õnnetuspaiga nägemine kuidagi oluline või midagi sellist mida ma siin kindlasti näha tahaks, siis sattusime eile jalgratastega lihtsalt nende kahe valgusvihu suunas sõitma. Need kaks sinist valguskiirt olid suunatud otse taevasse ja kui ma oleks just koopast välja tulnud ja mitte teadnud selle aastapäeva kohta, oleksin võinud arvata et viimne päev on käes. Täpselt selline tunne oli, et selle valgustatud pilve seest tuleb kohe Kõige Vägevam välja. Ühesõnaga ütlen ausalt, et see koht tekitas ja tekitab õõvastust.
Seda enam on täiesti arusaamatu, kuidas sellest juba film tehti. Augusti algusest reklaamiti teles Oliver Stone'i “World Trade Center” filmi ja hiljuti see siin ka linastus. Arusaamatu! See on ikka väga värske haav ju - kuidas ameeriklased seda suudavad vaadata? Rääkimata sellest, et mu meelest on ebaeetiline ühe õnnetuse pealt raha teenida. No ma tean, et kõiksugu sõdadest, laevahukkudest jne on filme tehtud... aga juba viie aasta möödudes?

Titanicu filmi ma muidugi käisin vaatamas. Aga kuna see õnnetus niivõrd kaua aega tagasi juhtus, ei olnud seal midagi isiklikku. Estonia filmi ei läheks iial vaatama ja seda 911 filmi ei lähe ka.
See paneb mõtlema, kas Hollywoodis on ideed otsa saamas? Kas see seletabki miks reality showd on nii populaarsed - siiras süžee otse sündmuspaigalt?

"Ja ma olen nagu sangar seiklusfilmis..."

Mul on siin väga hakanud meeldima tänavamuusika. Tõenäoliselt on asi ka selles, et siinsed moosekandid teavad kuidas väikeste vahenditega esitada tasemel muusikat või on neil lihtsalt minuga ühine maitse. Igatahes oleme enamalt jaolt kuulnud väga lahedat tänavamuusikat. Linna peal kõndides annab see nagu eriti kuningliku meeleolu ja tekitab tunde nagu oleks mõne filmi peategelane.

Metroos oli üks päev väga vahva aafrika päritolu muusik, kelle muusika oli nii siiras, et võiks arvata, et tema pea-eesmärk polnud küll raha teenida. Igatahes oli väga kahju, et pidi järgmise metroo peale kiirustama. Seda meest oleks tahtnud kohe kaua kuulata.

Ja jällegi... eile õhtul rattaga jõe äärest sõites oli ühes välikohvikus õudsalt hea elav muusika. Selline lahe bluusi-jazzu bänd. No me igatahes olime "muidusööjad" ja puhtalt muusika pärast jäime veidi eemale seda bändi kuulama. Lõime kolmekesi tantsu ka. No tõesti oli vägev bänd - Jazzkaarel saaks kindlapeale väga menukaks.

Särk

Üle-eile rattaga sõites avastasin, et paljud inimesed vahivad justkui mu rindu. Aga hormoone ma söönud pole ja mingeid muutusi "selles piirkonnas" toimunud pole. Nii et asi oli ikka särgis. Meenus siis, et olin hommikul selga pannud Sandra tehtud/kingitud särgi, millel kirjas "Racism is sick. Are you sick?". Igatahes üks üle tee ruttav mees hõikas mulle "10 points for your shirt!". Nii et Sandra, need 10 punkti kuuluvad Sulle!