Hapukapsad

Eile kohtasin siin meie hoovi peal hispaanlannat ja süda läks kohe soojaks. Noh et kuna tegu on eurooplasega, siis kuidagi on rohkem oma inimene.
Ameeriklased on toredad ja mulle väga meeldib, et vähemalt igapäevases suhtluses on nad teistega arvestavad ja viisakad. Priidul oli kogemus, et metroos olles ta aevastas ning kõik tema lähedal olnud inimesed ütlesid talle "pless you!". See on üks tore komme, mida ma olen ise püüdnud järgida ja alati on kuidagi tore, kui ka teised seda järgivad. Kui ma veidi rohkem kui aasta aega tagasi Eestis tööle naasesin (pärast lapsepuhkust), siis ma vahete vahel aevastasin meelega, et pikaks venivat vaikust suures kontoriruumis trotsida. Siinkohal tervitused endistele kolleegidele, soovilooks: "Valged roosid".

Mis mulle ameeriklaste juures ei meeldi, on nende piiratus. Ma ei tea kuidas seda seletada, aga näiteks peavad nad sind väga labaseks, kui sa mõne pehmelt ropu nalja teed. Muidugi pole midagi parata, et minu meelest on ropud naljad ühed naljakamad. Aga see ei tähenda ju, et ma olen üdini ropp ja labane. Või...? Ja kui juba tervitamiseks läks, siis siinkohal tervitused ema-Aimele, kes alati ütles mu roppude naljade peale "Pirrrjoooo!" ja siis ise kugistas oma naeru alla. Eks see vist ongi emade kohustus üritada oma lapsest viisakas inimene kasvatada. Aime, ära nüüd arva, et ma käin siin ameeriklastel järel ja räägin roppe nalju. Ausõna, väga palju ma veel ämbrisse pole astunud ja nina ka ei noki. :)

Seda on nüüd raske seletada, aga mõningates asjades selline piinlik korrektsus ja "paigas olek" on mind alati hirmutanud. See tähendab justkui rutiini ja rutiini võib nautida ainult nii kaua, kuni ta ei muutu rutiinseks. Vot see oli äärmiselt tark lause - plakustada pole vaja!

Ja üleüldse ei tule täna kirjutamisest midagi välja ja nii kriitiline ei tohiks ka kogu aeg olla. Beat me!