Tagasi reaalsuses

ja reaalsus on vahel kurb, kuid mõistetav...


meelita seda kevadet heade või pahade sõnadega, aga tema ainult narrib ja mängib flirtivalt kevadist "hard-to-get" mängu. Kui jõudsime laupäeval lennujaama, oli siin täitsa kevade tunne ja 30ne kraadisest "talvisest" Mehhikost tulles, polnudki nii hull. Aga pühapäev sadas vist isegi lund, eile samuti ja täna on hirmus külm. Aga ma ei virise - reis oli väga vahva ja patareid said päikese-energiaga laetud. Ma ei hakka täna siia kogu reisi üksikasjalikku kirjeldust kirjutama. Pildid kirjeldavad vast kõige paremini ja neid näeb siit.

Aga Mehhikot soovitaks küll kindlasti neile, kes siiakanti satuvad. Uskumatu milline loodus! Ja ka inimesed on vahvad. Hirmus kahju küll, et hispaania keelt ei oska. Kuigi Tobias sai ka väga edukalt hakkama eesti keelega. Kui ta ühe poe uksest sisse astus ja ütles "kala" (seda otsib ta igast poest), siis vastas müüja rõõmsalt kohe "Hola!" (see on siis hispaaniakeelne tervitus).

Tulles tagasi inimeste juurde, siis saan aru arengumaade võlust. Ja sellest sain ka aru, et Eesti pole juba mitmed head aastad arengumaa. Kuigi Mehhiko on (majanduslikult) suht rikas maa, siis on seal ka väga palju vaesust. Inimesed on sellest hoolimata rõõmsad - nad ei ole torssis, kuna neil pole autot või mikrouunit või veloergomeetrit... nad on rõõmsad selle ja nende üle, mis/kes neil olemas on. Mnjah, näete siis, inimene kellel pole palju on juba seepärast palju rõõmsam, et tal on mille poole püüelda. Aga heaoluühiskondades söövad paljud inimesed antidepressante ja on mossis. Kas see on sellest, et neil on kõik olemas ja nad ei näe sihti? Või sellepärast, et neil pole nii palju päikest? Niinii, nüüd ma hakkasin tobedalt targutama. Eks neil seal Mehhikos on seepärast veidi lihtsam, et neil on soe. Isegi kui sul pole ulualust, siis saab õues võrkkiiges magatud ja maas vedelevaid apelsine-mangosid-kookospähkleid süüa. Priit rääkis, et sooja kliimaga riikide majandused ei pidavatki seepärast eriti edukad olema, et nende maade rahvad ei oska planeerida. Meie põhjamaade lapsed peame ju muudkui mõtlema, kuidas talv üle elada, mis siis teha, kui suvel pole üldse päikest või vihma, jne, jne.

Loodus. Täpsustan ka seda, et käisime Yucatani poolsaarel. Rentisime väikese rannamajakese, mis asus 20meetrit rannaäärest. Jõudsime esimesel õhtul sinna pimedas ja siis ei teadnud veel täpselt, kus me oleme. Aga hommikul ärkasime merekohina peale. Ja kui õue läksid, siis nägid merre sukelduvaid pelikane, mõne aja pärast ujusid mänglevalt ja hüplevalt mööda delfiinid, iga päev istus maja ees iguaan ja neid nägi nagu oravaid pea igal pool. Ja need soolajärved, kus flamingod tundusid kohati täitsa tehislikud - no nii roosa ei saa üks looduse vormitud elanik olla. :) Ja siis need cenotid. Mehhikos on väga palju maa-aluseid jõgesid. Aga kohati on kas maapind sisse kukkunud või ma ei tea kuidas, need jõed on sattunud maa peale - ja sellist kohta nimetataksegi cenotiks. Me käisime päris mitmetes cenotides ujumas ja kohati tundus, nagu ujuks akvaariumis (puhta vee ja kalade tõttu). Ahjah, kohalike jaoks me olime suht haruldased Tobiase pärast. Mehhiklased pidavat arvama, et valged ei saagi lapsi, sest enamus turiste kes seal käib, on täiskasvanud. Valged vist kardavad sinnakanti lastega minna (ma ei tea küll miks?). Kuna Tobias on peaaegu nagu delfiin (käib vee peal hingamas, aga muidu elab vees), siis käis ta meiega ka kõigis cenotides. No eks me suht hullud oleme - kuna need on kohati 50meetrit sügavad ja asuvad enamasti koobastes. Kõik korrassa!

Ueh, kui vahepeal lugesin, mis kokku olen kirjutanud, siis tundub eriti "imal" puhkus. Et läksime nagu palmi alla puhkama. No aga kukkuski nii vist välja. Kuigi ikka üritasime muud ka näha/teha kui vahtida palme ja mängida Rannavalvet romantilisel rannal. Aga küll jõuan sellest kirjutada.
Ahjah, seda tahtsin ka öelda, et ma pole iial niiviisi talvel soojale maale sõitnud. Ja kuigi Priit hoiatas, et seal võib kohe päikese poolt põletatud saada, siis tundus see kuidagi uskumatu ja suisa naeruväärne. Ikka ei suuda uskuda, et kui meil on siin nii külm, et tagumik tahab küljest ära kukkuda, et kuidas siis kusagil nii soe saab olla? Aga oli küll. Ma ei tea, mis nad suvel peale hakkavad - siis on ju üle 40 kraadi seal.

Praegu panen punkti oma muljetamisele.