Jakarta

Septembris avanes võimalus veeta üks nädalavahetus Jakartas. Priit nimelt esindab Eestit ka Indoneesias ning mul ei olnud siiani õnnestunud temaga kaasas käia. Indoneesia on muidugi tohutu suur - seal elab üle 230 miljoni inimese ning on selle näitaja alusel neljandaks suurim riik Maailmas. Jakartas annab vägagi tunda see, et rahvast elab seal meeletult ning see linn tundub lõputu. 

Samas muidugi tasub meeles pidada, et Jakarta erineb kindlasti oluliselt ülejäänud Indoneesiast, mis on tõesti oma kultuuride, usundite ja piirkondade alusel väga kirju. Lugesin läbi Berit Renseri raamatu "Minu Indoneesia" ja julgen seda väga soovitada. Autor on antropoloog, kes õppis Indoneesias elades ära ka sealse keele ning tõesti müttas ka sellistes kohtades, kuhu vähesed julgevad minna. Ehk siis sealt raamatust just infot Jakarta kohta ei leidu, kuid Indoneesia mitmekesisusest saab küll aimu. 

Aga Jakarta kohta veel selline karm fakt, et sealse tohutu populatsiooni tõttu (üle 10 miljoni inimese) langeb Jakarta maapind kohati kuni 25 cm aastas. Põhjus lihtsalt selles, et veega varustamiseks pumbatakse põhjavett, millega kaasneb linna vajumine  Jaava merre. See on ka põhjus, miks soovitakse pealinn kolida Kalimantani saare idaossa. Uue pealinna nimi oleks Nusantara. Aga ega see selline ülekolimine pole sugugi lihtne. 

Veidike meie Jakarta kogemusest. Liiklus on seal tõesti väga tihe. Näiteks näitas meile sealne sõber, et üht teelõiku võisid kordamööda kasutada paaris või paaritu arvuga lõppeva numbrimärgiga autod. Tol päeval tohtisid seda teelõiku kasutada vaid autod, mille numbrimärk lõppes paaris arvuga. Liiklusest veel ka nii palju, et otsustasime esimesel päeval Priiduga minna jalgsi nende rahvuslikku muuseumi kaema. See asus nii kahe kilomeetri kaugusel ehk siis üldsegi mitte kaugel. Aga meid vaadati kui ilmaimesid, kuna keegi ei kõnni tänaval. Eks mõneti ka mõistetav - seal on väga palav ja teisalt ei ole ka õhukvaliteet kiita. Nagu paljudes Aasia linnades on seal tohutult mootorrattaid ja nendega sõidavad suured perekonnad ning kõik saab ka veetud, kui vaja suuremaid asju transportida. 

Mis veel meelde jäi? No see, et indoneeslased on väga sõbralikud ja meie mõistes võib olla ka alandlikud. Kuigi tahan siinkohal öelda, et minu jaoks viisakus ei tähenda alandlikkust. Eestis mulle vahel tundub, et kui oled viisakas ja vabandad, siis vaadatakse, et oled alandlik. Nagu eelnevalt mainitud raamatust lugesin, siis nende kultuuris ei tohi kindlasti häält tõsta. Samuti ei ütle nad sulle kunagi otse "ei" või anna märku, et sinu plaan ei sobi. Seda tuleb osata ridade vahelt lugeda. Ühesõnaga väljamaalasena tunned üldiselt end väga teretulnuna. Mis aga on erinev Singapurist, siis saan aru, et sellist käsi-peseb-kätt mentaliteeti leidub seal. Samuti hakkab silma suurem kihistumine ja rikaste-vaeste lõhed. 

Eks paljud ütlevad, et Jakartas pole eriti midagi teha ega vaadata. Kahjuks tõesti muuseum, kuhu soovisime minna oli renoveerimisel. Kuid meile soovitati, et külastaksime paika nimega Blok M. See on nagu meie Telliskivi - selline noorte boheemlaste kant, kus palju galeriisid, kohvikuid, turg jne. Seda kanti täitsa soovitan. 

Samuti leidub tänava ääres kõiksugu söögikohti. Ja sööki tehakse sealsamas tänaval. Eks ta võib olla kõige sanitaarsem välja ei näe, kuid me sõime siiski ühes hiina päritolu tänava "sööklas", mida meie sõber soovitas. Täitsa maitsev oli! Ja seal käisid õhtuti kõiksugu pillimehed läänelikke lugusid indoneesia keeles mängimas ja veidi lisaraha teenimas. 

Järgmine kord kirjutan Georgetownist.