Ikkagi inimesed

Et siis lubasin Tobiase kohtumisest celebrity, prince Harryga kirjutada. Sellest on nüüd varsti juba 2 nädalat kui kõndisin päeval Tobi lasteaia majast mööda ja nägin seal hulganisti musti autosid, telejaamade mikrobusse ja muidugi ka politseisid. Eks siin linnas on esimene mõte sellist vaatepilti kohates, et nüüd on seal pommiähvardus tehtud või mõni muu terrorismile viitav akt toime pandud. Ahjah olen seda enne vist ka maininud, et Tobiase lasteaed asub Veteranide Haiglas ja on algupäraselt NYU meditsiinitöötajate lastele mõeldud lastepäevahoid. Igatahes kõndisin edasi ja varsti helistas Tobiase õpetaja - ma olin kindel, et nüüd palutaksegi kiiresti lapsele järele tulla, sest midagi hullu on juhtunud. Õnneks aga midagi nii traagilist polnud. Õpetaja andis teada, et Tobias oli päeval oma nina tooli vastu löönud ja kõik on nüüd korras. Nii et see oli puhas formaalsus mis lasteaia õpetaja on kohustatud tegema kui miskit väikestki lapsega juhtub. Kui aga jõudsin Tobiasele lasteaeda õhtupoole järele, olid kõik väga ärevil. Nimelt oli siis Prince Harry külastanud veteranide haiglat ja lapsed viidi ka temaga kohtuma. Kõik rääkisid, et vaadake uudiseid, meite lapsed said telerisse jne. Oh seda õhinat. Tobias ei saanud vist suurt midagi aru. Mingi mees tuli, kes pidavat prints olema - samas nägi ta välja täpselt nagu iga teine ülikonnas mees. Kui ma Tobile ütlesin, et ta on päris prints, siis Tobias küsis kas tal ka printsess on? Ma ütlesin ausalt, et minu teada pole ja Tobias ütles, et ta võiks aidata tal printsessi leida.
Nii palju siis sellest. Mulle praegu meenub märtsis loetud Justin Petrone artikkel Eesti Päevalehes, kus ta avaldas arvamust et eestlased ei pea kuulsustega kohtumist eriti millekski. Tsiteerin:

Eestis ei näi mitte kedagi huvitavat, kui sa seisad kohalikus supermarketis Tõnis Mäe kõrval. Mu naine Epp läheb hea meelega tema kontserdile; ta uurib süvenenult Mäe intervjuud Eesti Ekspressis; aga kui ma jooksen koju, et öelda talle, et nägin just Tõnis Mäge Selveris, siis ta kehitab õlgu ja ütleb mulle, et tooksin tuppa veel küttepuid.

Ma ei oska sellest Prince Harryst ka suurt seisukohta võtta. Ja ma ei tea kas asi on selles, et eestlasena on vähemalt eesti kuulsustega kohtumine ja nende nägemine linna peal suhteliselt tavapärane asi, või on asi selles et mulle pole Härra Prints eriti muljet avaldanud. Ilmselt kui ma kohtuks lähedalt Bonoga, pasundaks ma seda kõikjal ja oleks nagu uuesti sündinud.

See kõik tuletab mulle veel meelde, et lugesin hiljuti ajakirjast "GEO" artiklit New Yorgi kõrgklassi kohta. See oli ajalooline artikkel, kuidas kaupmehed ja muud rikkurid üritasid pääseda kõrgklassi ja neid ei tahetud sinna suletud ringi kuidagi lasta. Kõrgklassi ei avanenud uksed lihtsalt paksu rahakoti olemasolu tõttu vaid oluline oli see, millisest perest sa pärit oled. Puhas kastisüsteem ühesõnaga. Nüüdseks muidugi on vist kogu heaolu maailmas tekkinud niiöelda rahakoti eliit, kes arvavad omistavat Maailma just oma tengelpunga pärast. Juhtusin siin ükskord nägema jällegi mingit tõsielu saadet "New York House Wifes", mis näitab siis rikaste meeste abikaasade elu-olu. Jeerum küll. Tegu on nagu 40-aastaste teismelistega, kes näiteks ükskord läksid räigelt riidu, sest üks naine ütles teisele, et ta mees on vana. No ja sellised tegelased pidasid end elitaarseteks ja jõle tähtsateks tegelasteks. Ma ei teagi miks ma sellest kirjutan, mulle kastisüsteem ei istu ja eriti suur madalalaubalisus peegeldubki inimestelt, kes peavad end teistest millegipärast paremateks. Loodetavasti maailm siiski liigub sinnapoole, et wannabe-eliitidel hakkab ka piinlik ja naljakas.

Jutt kisub nüüd rappa omadega ja ilmselt on see põhjendatav asjaoluga, et ma ise tahaks ka rappa minna, sookailu lõhna tunda ja rabatuult kuulata. Aga pole midagi - viimased kuud veel New Yorki oma seitsme meelega tunda ja mällu salvestada.