"Vorstid olid soojad ja see hirmus asi ka..."

Oh loodusekutse! Mul pole enne nii ekstreemselt looduse igatsus välja löönud. Igatahes eelmisel nädalal avastasin, et vaatan isegi lasteraamatutes olevaid primitiivseid illustratsioone suure igatsusega. Näiteks selline pilt, kus on roheline põld ja lapsed mängivad, pani mind käsipõsakil Parika peale mõtlema. Sellist luksust nagu rohelist põldu, silmapiiril mitte ühtegi kõrghoonet ja vaikus, polnud ammu näinud ega kuulnud. Aga sel laupäeval õnnestus meil kivilinn päevaks selja taha jätta ja sõita rongiga Cold Springi. See on see sama koht, kus Liisi ja Martiniga septembris käisime - teadmata, et selles linnakeses elab nii toredaid eestlasi.
Igatahes tegime sõprade Karini ja Jeffiga plaani võtta kaasa eesti jõulusööma ja minna Jaanikat Cold Springi külastama. Mõeldud, tehtud! Karin nägi küll hirmsat vaeva, et Manhattanilt verivorste leida - aga viimaks õnnestus tal leida 2.avenüült poola pood, kus leidus kõiksugu vorste. Hapukapsast sai sealt ka. Meie võtsime kaasa heeringa, piparkoogid, puuviljad ja Saaremaa viina ühes. Ja matkake võis alata!

Rongitee Cold Springi kestab tund ja 20 minutit. Väga ilus teekond on piki Hudsoni jõge. Kui kohale jõudsime, oleks võinud arvata, et sõitsime mitu tundi lennukiga teise kliimasse. Olgu, olgu Suures Õunas oli ka külm, aga lund polnud. Kui rongilt maha astusime, siis esimene rõõm oli jalgade all krudisevast lumest (mis vaikuses eriti hästi kostus). Jah, Cold Springis oli lumi maas ja Jaanika poeg oli teinud ägeda lumemehegi.



Kuna nii külm oli, siis esialgne plaan matkama minna, ei õnnestunud. Küll aga sai kelgutada! Elagu! Alguses Tobias ei julgenud kelgutada, sest ta olla viimane kord Pauli sünnipäeval Priiduga kõvasti käntsa käinud. Aga pärast mõningast kelgutamise lõbude jälgimist ja pärast minu väikest liugu, oli Tobi nõus meie süles kelgutama.



Siis muidugi ei saanud enam pidama. Külm aga näpsitas nii kõvasti, et meil linnavurledel kiskus samm toa poole. Jaanika juures hakkas usin köögitoimkond tööle - hapukapsas hauduma, vorstid ahju, tuhlid keema. Mina küll vorsti ei söönud, aga teiste sõnul polnud päris identne eesti verivorstiga, aga siiski oli täitsa söödav.



No igatahes tõesti oli igatpidi kosutav päev. Kelgutamine oli täielik luksus ja siis hiljem korralik jõulusööming ja toredad inimesed.

Pühapäevast nüüd ei jõuagi kirjutada...

PS! Selle postituse pealkiri pärineb mu lapsepõlve ühest lemmik laulust (tegu pole küll jõululauluga :))