Üks vahva mees

Hoiatan, sellest tuleb üks väga emotsionaalne kirjutis... ja see on põhjustet minu peata kana tundest.
Armas vanaisa läks esmaspäeval sinna kohta, kuhu me kõik ükskord läheme ja kus ootab palju esivanemaid, sõpru ja tuttavaid. Teise ilma. Tegelikult ei tahtnud ma üldse seda teemat siin blogis puudutada, sest see on väga isiklik. Pealegi tunnevad inimesed end kuidagi süüdi ja pinges, kui sellistest kurbadest sündmustest loevad. Ärgem tundkem.

Aga miks ma siis ikka kirjutan? No mul oli plaan siiski kaheks päevaks Eestisse sõita ja vanaisa ära saata. Juba sõitsin täna lennujaama ja nätaki! - Finnairi lend jäeti ära, mitte ei lükatud edasi, vaid jäi täitsa ära. Ja mingit võimalust reedel kella 3eks Eestisse jõudmiseks pole. Ai, ai kui väga kurb! Nii ma siis ei oskagi muudmoodi vanaisa ärasaatmises osaleda, kui et kirjutan veidi temast.

Kui üks inimene elab 88-aastaseks, on enam-vähem kuni elu lõpuni hea mälu ja toimiva füüsisega, siis on ju elu hästi läinud.

Paar meeldejäävat mälestust vanaisast.
Mäletan aasta tagasi, kui Ukul oli sünnipäev, andis vanaisa mulle 100 krooni ja ütles, et ma Ukule tema poolt kingi ostaks. Samas luges ta sõnad peale, et ma mingil juhul ei ostaks Hiinas tehtud lelu, kuna sealtehtud asjad on valminud lapstööjõu käte läbi. Voh! Kui vanaisa mulle seda ütles, siis oli väga uhke tunne! Vot, vana mees aga põhimõtted on paigas!
Olgu öeldud, et suht keeruline oli leida mitte Hiinas valmistatud mänguasja.

Vanaisa oli ka väga otsekohese ütlemisega. Ja mis seal salata, väiksena tekitasid tema kommentaarid mulle vahel ka meelehärmi. Aga samas nüüdseks olen õppinud siirust väga hindama ja vanaisa võib kahtlemata nii iseloomustada.
Kui 2004 aastal sündis Tobias ja vanaisa kuulis meie nimevalikust, siis ei hoidnud ta enda teada, et tema meelest see nimi ei kõlba kuhugi. Põhjuseid oli mitmeid - tema meelest on tegu perekonnanimega (nagu Rudolf Tobias), teiseks oleks võinud mõne vana eesti nime panna ja kolmandaks arvas vanaisa, et Tobiast hakatakse koolis narrima. Loodame, et siiski mitte.

Vanaisal oli uskumatult hea mälu ja lõpuni suur huvi riigis toimuva vastu. Kui me vahel mööda Pärnu maanteed autoga sõitsime, siis teadis ta iga vanema maja ajalugu, mõningate seal elanud inimeste nimesid ja aastaarve, millal miskit toimus. Poliitikast oli tal ka oma põhjendatud arusaam.
Nüüd on mul silme ees vanaisa, kes seisis juulikuise Nõmme maja värava ees, embas meid head-aega jätmiseks ja ütles, et me siinmaal eestlaste lipu kõrgel hoiaks. Anname endast parima.

Ma pikemalt ei kirjuta ja kahtlen üldse, kas hakkan "publish" nuppu vajutama.

Vanaisa, ole tubli ja tervita vanaema!

Pirjo, Priit ja Tobias