Lasteaed, ma ütlen!

Tavaline argirutiin taastub ja pidu-pillerkaar vaibuvad mõneks ajaks - tundub, et uus aasta on nüüd vaikselt juba vanaks teemaks muutumas.
Tegelikult ei saa veel seda argirutiiniks nimetada, sest Tobias käis sellel nädalal esimesed korrad lasteaias. Leidsime kodu lähedalt lasteaia ja saime esialgu Tobi sinna poole kohaga - ehk siis 2 korda nädalas. Need kaks päeva nädalas peaks olema siis need päevad, kui saan oma uus-aasta lubadust täita ja oma magistritööd (lõpuni) kirjutada. Ei ma ei hakka jälle oma isaduspuhkuse-töö teemal rääkima, vaid tahtsin sellest lasteaia-biznisest siin rääkida. Muide nimme kirjutasin sõna "biznis", sest siin on see äri. Eesti lasteaedade tingimustega ei anna eriti võrrelda. Ei teagi millest alustada... no ma ütlen kohe alguses ära, et hind selle kahe päeva eest nädalas on numbrite poolest sama, mis Eestis oli täiskohaga lasteaias käimise eest, ainult et tegu on siis dollaritega. Tõenäoliselt Manhattanilt väljas oleks hinnad madalamad, aga põhjuseid on mitmeid, miks on hea kui lasteaed on ikka lähedal. Igatahes kui Eestis sai Tobias lasteaias korralikult ja väga läbimõeldult 3 korda päevas süüa, siis siin tuleb lõunasöök ise kaasa anda. Mingid snäkid, hommikusöögihelbed (ik cereals), piim ja mõned fruktid on neil olemas ja neid jagatakse vahepaladeks. Meie jaoks on ka harjumatu see, et lapsed ei pea vahetusjalatseid kandma. No võtame seda kui ameerika eripära ja mis seals' ikka. Me siiski viisime vahetusjalatsid, sest lapsest on muidu kahju, kui jalad peavad paksemates jalatsites hauduma. Samuti oli harjumatu, et lõunaund pannakse nad magama riietega, millega nad on terve päeva tatsanud. Kuna Tobi on meil paras lumeinimene ja harjunud titest peale suht jahedas magama, siis ma ikka palusin õpetajatelt (tänapäeval ei öelda kasvatajad, onju) võtta üks särk pealt ära. Ahjah, üks naljakas seik on veel. Nimelt Tobi lasteaed on vist algupäraselt mõeldud veteranide haigla töötajate lastele. Lasteaiaruumid asuvad suures veteranide haigla majas. Ärge siin imestage midagi - veteranid on Ameerikas väga tähtis seltskond, neil on väga palju hüvesid ja Priidu sõnul on siin isegi eraldi veteranide ministeerium. Kuna aga lasteaiaruumid asuvad samas majas selle veteranide haiglaga, siis peame igal hommikul läbima metallikontrolli ja asetama koti(d) läbivalgustamise eesmärgil lindile. Nagu lennuki peale läheks. Ja seal lindi juures on ka kastike, kuhu oma relvakesed visata tuleks. Eks me siis igal hommikul võtame Magnumikesed välja ja heidame kastikesse, et lasteaeda minna. :) Hihhiii, ei tohi irooniline olla! Seda enam, et seda juttu lugedes võib tekkida küsimus, et miks me siis sellise lasteaia valisime?

Tegelikult käisin ka üht teist lasteaeda kaemas, mis oli sutsu odavam, aga... see asus suht kaugel, suures kõrghoones a la 6ndal korrusel, minu meelest polnud üheski selles lasteaiaruumis aknaid ja lastega väljas eriti ei käidud. Meile on ikka oluline, et laps näeks päeva jooksul päevavalgust nii toas kui õues olles. Ja lasteaias, mille valisime, käivad lapsed ikka igapäevaselt õues. Ja siis on meie lasteaias selline alguses mõttetuna näiv bürokraatia, et pead igal hommikul kirja panema mis kell su laps tõusis, mis kell potil käis, oli tal kriimustusi keha peal jne. Ja siis õhtul saad tagasi kasvatajate poolt täidetud paberi, kus kirjas mida su laps päeva jooksul tegi, palju sõi, mis talle meeldis ja mis mitte. Ise-enesest on seda väga huvitav teada. Aga et mitte nii negatiivne selle lasteaia asja suhtes olla, siis eks palju on ka kinni riigi sotsiaalpoliitikast. Siin on minu meelest laste saamine rikaste inimeste lõbu, sest riik lapsevanemaid eriti ei toeta (vähemalt mitte nii nagu Euroopas) ja lapse saamisega kaasneb väga palju kulusid (näiteks ka lapse tervisekindlustuse eest pead ise maksma). Tobias käis Eestis täiesti tavalises lasteaias ja kui omavalitsus seda ei toetaks, siis oleksime pidanud ka palju rohkem lasteaia eest tasuma.

Jutt on juba pikaks veninud, aga paari lausega peaks ikka kirjutama ka kuidas Tobi lasteaia vastu võttis. Kui aus olla, siis kuna ta oli rääkinud ikka juba paar kuud, et tahab lasteaeda minna, siis lootsin et ka esimesed päevad lähevad suht valutult. Aga Tobi vist oli veendunud, et lasteaeda minek tähendab, et meie Priiduga hakkame ka seal käima. Kui ta aga aru sai, et nii see päris mõeldud pole, siis hakkas ta muidugi nutma. Endal oli hirmus kurb last sinna nutma jätta, aga no mõistusega saab ju aru, et iga algus on raske ja loodetavasti peagi hakkab talle jällegi see niiväga meeldima, et ta ei taha õhtuti ära tulla. Eestis meeldisid Tobile eriti tantsu- ja laulutunnid. Üks õpetaja rääkis, et nii kui ta muusikaõpetajat nägi, hakkas tal jalg tatsuma.
Siin on ta omaks võtnud ühe tumedanahalise suure õpetaja, kellel oli samuti teisipäeval esimene (töö)päev selles lasteaias. Ahjah, üks õpetajatest on siin vene-päritolu, nimeks on tal Olga. Olga küsis pärast esimest päeva, kas Tobias vene keelt mõistab? Ta olevat üritanud Tobiast vene keeles lohutada.

Igatahes loodetavasti saab Tobi nüüd inglise keele kiiresti selgeks ja hakkab täiega lasteaiarõõme nautima.