Mitte et ma sellest konkreetsest õnnetusest praegu kirjutaks, järgnevad nüüd mõned mõtted teemal liiklus Eestis ja liiklus siin. Nagu ükskord kirjutasin, on NYs väga kaootiline ja närviline liiklus. Kuid sellest hoolimata tundub, et õnnetusi väga palju ei juhtu. Kuigi ma ise siin roolis pole olnud, siis olen aru saanud, et hoolimata meeletust autode või tegelikult taksode (peamiselt on liiklus kollane ehk siis meeletult on taksosid) sõelumisest, ollakse siin siiski üli-tähelepanelikud. Teiseks ei rikuta siin eriti reegleid. No näiteks kui hakata mööda suurt maanteed sõitma, on olemas eririda neile, kes kavatsevad mööda seda maanteed kohe päris kaugele sõita. Kui Eestis oleks maanteel lihtsalt kahe pideva joonega eristatud rida, mida mööda saab kiiremini sõita (sest on vähem autosid), siis mitte kedagi ei kotiks (vot jah, kasutan sellist autopeeru sõna!) mingi kahekordne pidevjoon ja reegel, et sellele reale tohid ainult teatud kohtadest sõita ja spetsiaalsetest kohtadest maha sõita. Mnjah, mul pole mõtet hakata siin kuidagi väliseestlaslikult näpuga näitama ja öelda, et kui eestlased elaksid liikluses vähem oma komplekse ja stressi välja, siis ehk oleks ka õnnetusi vähem... aga jah, see eilne uudis (vahepeal on laupäevast saanud pühapäeva õhtu) võttis ikka väga läbi . Hoidkem ennast, meid on ju nii kuradi vähe!
Ühest asjast tahtsin veel kirjutada. Kuigi mulle NY väga meeldib, siis siiani pole sellist päris kodust tunnet siin linnas tulnud. Korter, kus elame, on tänu oma inimestele ja asjadele koduseks saanud, aga linn päris mitte. Laupäeva hommikul rattaga turule sõites, tuli aga kuidagi selline tunne, et see linn on mind omaks võtnud ja mina ka. Ma ei tea, kas turul käimine kui tegevus ise-enesest, on kuidagi selline kodune või mis? Igatahes mulle väga meeldis karges sügishommikus turule vändata ja rattakorv head-paremat täis osta. Union square'il on igal laupäeval (ja vist ka kolmapäeval) selline turg, kus erinevad farmerid müüvad oma farmi saadusi. Ma ei tea kas kõik, aga suur osa sealmüüdavast kaubast on mahepõllundustooted ja see on väga tore arvestades kui töödeldud on toidupoes pakutav kaup.
Kui juba turgudest juttu tuli, siis täna käisime Harlemis aafrika turul. See oli ka vägev, kuigi hoopis teistsugune. Seal müüdi kõiksugu aafrika käsitööd, nende vahvalt kirjuid riideid, muusikat, muusikariistu jne. Igatahes ma olen nüüd ühe vahva, värvilise rasta-mütsi omanik.
Ahjah, teel aafrika turule oli meil tükk tegu, et läbi New Yorgi maratoni joosta. Hihhii, mitte et me muuseas oleks ka maratoni läbi jooksnud, aga et viiendast avenüüst üle saada, tuli vahepeal risti üle maratoni-tee põigata. Paras väljakutse, aga hakkama saime! Meile kahjuks medalit ei antud! Maratonist lähemalt rääkides, siis see pidavat olema üks maailma tuntumaid jooksumaratone. Sellel pidavat peaaegu 37 000 inimest (võib olla ma eksin ka selles arvus) jooksma. Igatahes melu oli suur. Üks asi, mida ameeriklased küll hästi teha oskavad, on kaasa-elamine. Mis nii viga joosta, kui nii palju ergutajaid on! Ma üritasin ka vahepeal karjuda "elagu Eesti!", et näha, kas keegi jooksjatest reageerib, aga vist tol hetkel ühtki eestlast mööda ei põrutanud. Tagasitulles sattusime jälle maratoniraja äärde ja seda kirjut seltskonda oli ikka päris lõbus vaadata. Vaadake ise piltidelt.
Ahjah, Toomasele ja Piretile siinkohal tervitused! ;)
2 kommentaari:
Aitüma! Järgmine aasta jookseme kõik koos? :)
kena-kena, juba ootame! :)
Postita kommentaar