Aadama ja Eeva kostüüm - häbi asi?

Üks meiekandi (et siis eesti) rahva jaoks kummaline ilming on ameeriklaste ihu häbenemine. Mitte et me siin paljalt ringi käiks ja imestaks, et miks need ameeriklased meid imelikult vaatavad, aga... Näiteks olen kuulnud, et trennis käivad inimesed on valmis pärast treeningut 2 tundi higiselt koju sõitma, et mitte end avalikus dushiruumis pesta. Teiseks, ei tohi või seda ei loeta heaks tavaks, mehed kanda rannas või ujulas selliseid normaalseid ujukaid ehk suspesid (inglise keeles vist speedod). Meestel peavad olema sellised lohvakad bokserid, mis ei tohi mingil juhul liibuda. Kunagi 10 aastat tagasi, kui Priit käis siin lastelaagris tööl ja läks eesti mõistes täiesti normaalsete ujumispükstega ujulasse, siis taheti bassein peaaegu kinni panna - turvad (või kesiganes) vilistasid, nii et kõik tardusid paigale ja Priidule tuldi ütlema, et selliste ujukatega küll siin liikuda ei tohi. Kummaline! Samas pole siin õnneks jälle sellist keha-kultust, et kui sul ikka 90-60-90 keha pole, siis ära parem rannas end näita. Ma ei tea muidugi, võib olla on see ka minu kompleks, aga Eestis avalikes randades on nii palju selliseid promeneerijaid ja kui siis endal juthub olema kena looduslik "päästerõngas" ümber kõhu, siis heidetakse sulle üleolevaid pilke. Ega ma ei tea kah - tegelikult olen suurema osa oma teadlikust elust avalikke randasid vältinud, sest nii palju kui ma neis käinud olen, pole end seal hästi tundnud. Ja rääkides veel siinsetest randadest, pidavat siin isegi pisikesed tüdrukud, kelle ülaosa ei erine veel mitte millegi poolest väikeste poiste omast, kandma ülaosaga rannariideid.

Olles "sotsioloom", on viimasel ajal hirmus palju mõtteid, millest võiks uurimust teha. Õigupoolest on nii, et mõtlen mingi seletuse mõne kummalise nähtuse jaoks välja ja siis mõtlen, et seda võiks uurida ja teada saada, kas mu hüpotees on tõene. No näiteks, huvitav oleks ikka teada, mistüüpi inimesed armastavad vetsus lugeda ja miks? Ise kuulun nende hulka, kellele meeldib potil istudes lugeda. Kui küsin endalt miks, siis on tunne et eestlasele kohaselt ei oska ühe koha peal lihtsalt niisama istuda. See tundub ajaraiskamisena. Kui Tobi oli beebi ja 4-5 korda päevas pidin imetamise eesmärgil 10 minutit rahulikult istuma, siis see tundus alguses kuidagi harjumatuna - et kuidas ma siis samaaegselt ei loe või ei vaata mõnd filmi või... Kui selle toiminguga harjusin, oli rapsimise virr-varris kümneks minutiks maha istumine ja päeva tegemiste üle mõtlemine väga vaimu kosutav. Aga mu veidra uurimusteema juurde tagasi tulles, siis tundub, et tegelikult suht vähesed naisterahvad armastavad vetsus lugeda või ristsõnu lahendada. Ei tea, aga naljakas oleks intervjueerida inimesi ja tõsise näoga küsida "mis te potil istudes teete?". :)

Tõsisem sihtgrupp, keda uurida tahaks, oleks diplomaatide kaasad. Aga sellest, ma praegu pikemalt ei kirjuta. Olgu lihtsalt öeldud, et hoolimata sellest, et see diplomaatide pere elu võib tunduda väga huvitav ja ilus, siis on siin ka palju raskusi. No globaalses mõttes on need muidugi heaolu-raskused, aga siiski. Ükspäev kirjutan pikemalt.

The End