Pühapäeval oli üks väga sisutihe päev.
Enne kui sellest päevast kirjutan, võtan mütsi maha Priidu kolleegi Martini ees, kes on palju selleks teinud, et meil oleks lihtsam siin sisse elada. Tänu Martinile kohtusime ka pühapäeval ühe väga toreda väliseestlaste paariga. Kuigi tegu on hoopis teise põlvkonna inimestega, ei olnud ühise keele ja meele leidmisega probleeme.
Sõitsime siis tol hommikul metrooga Bronxi linnaossa. Sealt sõitsime juba härra Olevi autoga edasi sealsele "beach'ile" - siinkohal ma ei kasuta sõna "rand", sest see tundub kuidagi lahja selle koha kirjeldamiseks.
Niisiis, kui Eestis on suuremõõdulisteks randadeks Pärnu rand, Tallinnas Pirita rand, Ida-Virumaal A-rand jne, siis selle ranna parkimisplats oli kaks korda suurem kui Ülemiste keskuse parkla. Olev arvas, et parkla järgi võib eeldada, et see hiigel-rand mahutab ligikaudu miljon inimest! Nii et kogu eesti rahvas võiks teha väikese väljasõidu! :)
Teadupärast pole meie Priiduga erilised "avaliku-ranna-inimesed". Aga see kogemus oli täitsa huvitav. Esiteks oli rannas suuur kakofoonia - igast nurgast tuli eri muusikat. Ranna promenaadil oli oma DJ, kes suuremale üldsusele plaate keerutas ja lisaks sellele olid päris mitmed päevitajad võtnud oma "leierkasti" kaasa, et ikka oma R'n'b'd kuulata. Hmmm... siit tekkis mõte, et me Liisiga (Martini kaasa siis) võiksime järgmine kord oma kandled kaasa võtta ja reilenderit mängida. :) Huvitav mis näo kaaspäevitajad teeksid? :)
Aga tegelikult tahtsingi sellest kirjutada, et hoolimata meeletust rahvamassist selles rannas, olid inimesed ikkagi väga sõbralikud ja selliseid randa patseerima tulnud inimesi polnud. Kuna Tobias oli kindlapeale ranna kõige valgem laps (oma juuste ja vähese päevituse pärast), siis tulid mõned inimesed suisa päevituskreemi talle pakkuma. No ja rääkimata sellest, et paljud lapsed kutsusid Tobiast mängima.
Üks asi aga siiski häiris seal rannas. Nimelt leidus liivas päris palju klaasikilde ja see pole sugugi tore.
Aitab rannajutust.
Pärast rannas käimist, läksime "lobstereid" sööma. Tegu on siis merevähiga. Kuigi ma üldiselt söön mereande ja see oli tõesti hea, siis pärast mõningast söömist hakkas mul ikka väga kurb selle vähi pärast. Kuidagi selline ilus suur loom ja pandud elusana keevasse vette. Anna andeks vähk! Ma enam ei tee!
Samas siiski suurim tänu meid kostitanud Olevile ja Heljole, sest oluline on siiski asja mõte ja nende inimeste suur lahkus!
Pärast lobsterite söömist siirdusime Olevi koju, kus sõime magustoitu ning Olev näitas oma ajaloolisi albumeid. See oli väga huvitav ja samas vajalik tuletamaks meelde, et tegelikult on meie väikese eesti rahva püsimine vaid meie enda teha. Mõnes mõttes on meie rahvas ju püsinud tänu meie jäärapäisusele ja ma julgeks isegi öelda, et tänu rehepaplusele. Niih, kui keegi tahab kunagi sel teemal arutleda, siis tulge külla - sööme-joome ja arutame seda asja!
Niih ja nüüd tuleb rubriik Tobiasest (keda lapsejutt ei huvita, ei pea lugema).
Ma ei tea mida Tobias unes täna öösel nägi, aga igatahes mingi hetk hakkas ta täna hommikul ütlema seda sarvilist sõna ehk siis "kurat". Ausõna pole me Priiduga ammu seda sõna kasutanud, aga ju on selle sõna "võimsus" ja kõla talle meelde kuidagi jäänud. No õnneks sain talle ka selgitatud, et "kurat" asemel tasuks öelda "supinahk" ja me saavutasime üksmeele.
Teine aktsioon on meil siis lutist võõrutamine. Saaremaalt pärit rott viis ju luti ära. Täna "leidsime" suure norimise peale luti ülesse, aga rott va kuriloom oli luti sisse suure augu hammustanud (Pirjo ja käärid on selle nähtuse nimi). Pärast mõningast luti-vaatlust ja proovimist otsustas Tobias, et ei taha enam lutti ja ühiselt viskasime selle prügikasti. Noh, ega me nii lihtsalt tõenäoliselt ei pääse... aga ega elu ei peagi kerge olema. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar