Eile õhtul käisime siis kuulsas Central Parkis. Kui tavaliselt olen suht skeptiline ülistatud ja kiidetud kohtade/asjade suhtes, siis ei saa salata, et see park jättis ka mulle väga sügava mulje. Loodus muidugi pole selline nagu Parikal, aga nagu Priit ütleb, siis pole ka kõnniteed sirgeks tõmmatud ja temas on siiski suudetud säilitada mingisugune loomulikkus ja algupära. Mulle jäi eriti vahva mulje ka seepärast, et umbes kolmest eri suunast kostus muusikat. Ühes nurgas mängisid mehed saksofoni ja see kostus kohati Villu Veski "Põhjala häälte" moodi. No nii profid nad muidugi ka polnud, aga nad tegid siirast ja hääd muusikat mu meelest.
Ja kuna Tobias on meil peategelane, siis ei saa olla rääkimata ka sealsest mänguväljakust. See oli tehtud vaid looduslikest materjalidest (liuväli oli graniidist). Ma arvan, et kui ma oleks ameerika laps, siis oleks väga äge mängida seal Indiana Jones'i. :)
Veel jäid Central Parkist meelde lahedad putukad, mis olid nagu miniatuursed helikopterid. Nad helendasid ja aeg-ajalt oli tunne, et nägin silmanurgast viirastust. Võimalik, et need mutukad on sugulased meie jaaniussidega (mitte meie Jaani ussidega:)), sest see helendus oli tõenäoliselt samuti tingitud fosforist.
Praegu ei jõuagi rohkem kribada.
NB! Madis, Tobias hüüdis Central Parkis kogu aja: "Vahi, vahi!". Nii et Sinu õpetused on vilja kandnud! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar