Ho Chi Minh

Mis ma ikka oma kiiretest aegadest siin lobama hakkan, aga tõesti ülikooli õpingud on praegu väga palju tähelepanu nõudnud. Sestap on blogi veidi unarusse jäänud ja jõuan alles nüüd kirjutada Vietnami reisist, mille võtsime märsti lõpus ette. Eks neid põnevaid naaberriike, mida külastada võiks, on siin palju. Aga kuna Villemil oli vaheaeg ja olime palju head Vietnami kohta kuulnud, võtsime selle riigi sihiks.

Singapurist lendab Vietnami pealinna, Ho Chi Minh-i ca kaks tundi. Meil oligi plaan vaid üks päev Ho Chi Minhis veeta ja siis edasi pigem looduse rüppe, kuna Singapur pakub piisavalt linnalist keskkonda ning pigem tõmbab puhkamise puhul looduskeskkond. 

Esimese päeva suurim elamus oli see, et Priit oli leidnud internetist sellise üliõpilaste ettevõtmise, kus üliõpilased tulevad võtavad sind oma motika peale ning viivad kohalikesse Vietnami kohtadesse sööma ja ühtlasi teevad ka väikese linnaekskursiooni. Nii tulidki pärastlõunal kolm toredat Ho Chi Minhi ülikoolis õppivat noormeest ja võtsid meid oma motikate peale. Vietnamis on motorollerid ja mootorrattad peamised liikumisvahendid. Vaatasin statistikat, et 95% registreeritud liikumisvahenditest ongi motikad ja Vietnam on Maailmas esikohal "motika riikide" seas. Eks peamiselt need on (Kagu-)Aasia riigid, kus liiklusvahendina peamiselt mootorrattaid kasutatakse. Nagu giidilt ka kuulsin, siis põhjus on ka selles, et ühistransport on seal peaaegu olematu ja auto on ilmselt ka liialt kallis. Samas kui motikate asemel oleksid autod, siis ei mahuks vähemalt Ho Chi Minhis üldse liikuma ning ilmselt oleks seal ka probleeme õhukvaliteediga. Liiklus oli seal ikka väga tihe ja kaootiline, mistap ma esimese sõidu ajal hoidsin pigem silmi kinni. Sest kui on tunne, et sellise liiklusvoolu ja sadade motikate vahelt ei saa küll vasakpööret sooritada, teevad nad seda ikka ja keegi vihane pole, sest liiklus toimibki õrna trügimise põhimõttel. Nagu üks tuttav siin soovitas, et kui jalakäijana ületad Vietnamis teed, siis ära jookse, sest motikasõitjad arvestavad sinu käimiskiirusega ja reguleerivad vastavalt sellele oma kiirust.

Võib olla on see jabur, et ma nii pikalt liiklusest kirjutan, aga see on tavaliselt esimene asi millega uude riiki saabudes kokku puutud ning minu meelest saab erinevate rahvaste olemuse kohta päris palju järeldada nende liiklust jälgides. Näiteks meiekandi rahvas (eestlased, lätlased, leedukad ja põhjamaalased) on mu meelest üpris seaduskuulekad ning lähtuvad ette kirjutatud seadustest. Gruusias kehtisid (vähemalt vanasti) rohkem sellised loodusseadused ehk siis see, kellel on suurem ja uhkem auto, sel on eesõigus. Keset tänavat auto seisma jätmine selleks, et tuttava või sugulasega mõni sõna juttu ajada, oli kõigi jaoks igati normaalne ning seepeale väga signaali ei lastud. Proovi sa Eestis nii tegutseda! :) Aga grusiinide jaoks ongi ju väga oluline suhtlemine oma pere ja lähedastega. Selleks võetakse aega. No ja singapurlasi on väikesest saati õpetatud olema konkurentsivõimelised ja üritama tõestada, et nad on parimad. Sestap näiteks ei taha singapurlased sind autoga sageli vahele lasta, sest  väike võistlemine saadab neid igal sammul. Vietnamlased olid üldiselt sõbralikud liikluses. Teineteist lasti vahele ja kuigi signaalinupp on liiklusvahendil sama oluline kui pidurid või gaas, siis seda kasutatakse ka suhtluseks. Ristmikule lähenedes näiteks tuututad, et teised kuuleksid su tulekust.

Tagasi nüüd Ho Chi Minhi ekskursioonile. Õnneks esimene sõit ei kestnud pikalt ning peatusime ühes kõrvaltänavas, kus saime kohe keha kinnitada. Lauale toodi kõigepealt korvitäis kõiksugu salateid ja ürdilehti. Samuti vaagen, kus olid nii nuudlid, suured krevetid, liha, kastmed jne. Ja kõigi nende erinevate kapsa- ja ürdilehtede sisse keerati värske kevadrull. Peab tunnistama, et väga maitsev oli see kõik. Ahjah ja kuna ka seal on väga kuum, siis nende põhiline jook on külm jasmiinitee. Õnneks seal ei ole mingit magusainet sees ja sestap tõesti jahutab ja kustutab janu hästi. Kuna Vietnamis ei soovitata kraanivett juua, siis loogika ütleb, et ilmselt sel põhjusel jahutatakse end just teega, mis on eelnevalt läbi keedetud ja siis jääga jahutatud.

Vietnami köök on muidugi igati kuulus ja neile meeldib kombinatsioon, kus on krevetid ja sealiha. Aga selle kõige juures süüakse ka palju värsket rohelist. Ilmselt kuna kõht oli meil päris tühi, siis see esimene toit avaldaski kõige enam muljet. Hiljem viidi meid ka nende magustoidulaadset riisi-banaani küpsetist sööma. See pidavat midagi sellist olema, mida antakse lastele koolist tulles ka vahepalaks. Jällegi meeldis, et see amps polnud kuidagi üleliia magus. Samas kujutan ette, et koolist tulles väga mõnus amps, kui ta on just värskelt küpsetatud.

 

Samuti saime nende väga rikkalikku nuudlisuppi, magustoite ja kõiksugu põnevaid hõrgutisi maitsta. Kõndisime ka kohalikul toidu- ja lilletänaval. Viimane meenutas Viru väravate juures asuvat lilleturgu. Annan sõna veel fotodele.

Homme kirjutan edasi.