Üks uus aasta lubadus täidetud!

Niinii... esmaspäeval, 2.küünlakuu päeval (Tartu rahu aastapäeval), kell 9:03 tuli New York University Tisch Hospitalis ilmale üks puhast eesti verd Kalevite kange mees. Nimeks on tal Villem Turk.
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis saime nädala jagu tagasi teada, et kõhuelanik on ilmselt üle 4 kilogrammi ja mitmed arstid otsustasid, et parim oleks keiserlõige ette võtta. Nii helistaski minu doktor ja küsis, kas esmaspäeval kell 10 operatsiooniks sobiks? Mõtlesime siis, et miks mitte. Naljakas oli mõelda, et tead ette oma lapse sünnikuupäeva. Kuna veel kuupäevaks sai 2.02, siis tekkis see (eestlaste) numbrimaagia-austaja tunne. Noh teate küll, et peab pulmad tegema kindlapeale 08.08 või 09.09, siis ikka jääb see "ununema kippuv" päev hästi meelde.

Agggaaa... esmaspäeva hommikul kell 5:30 juhtus nii, et ka Villemil sai kõrini sellest kõhuelaniku staatusest. Mul tulid veed ja tuhud ja kõik-see-muu-parem. Helistasin siis arstile, et kas peaks ikka kokkulepitud ajaks minema või kohe? Arst ütles, et tulge aga kohe haiglasse. Mis seal siis ikka. Läksin dushi alla, pesin pea ära, asjad kotti ja minek. Siinkohal peab kohe tänama Liisi ja Martinit, kes õndsat und magades said kuulda meie haiglasse minekust ja palvest Tobiast hommikupoolikul hoida! Ja Veikole ka suur aitäh koheselt abistamast sõidutamise koha pealt!

Kui haiglasse olime jõudnud, pidi Priit muidugi kohe hakkama paberimajandusega tegelema - mis siis et olime ette kõiksugu garantiikirju ja ma ei tea mida veel saatnud. Minu juurde tuli ka umbes 6 erinevat õde või arsti ja uurisid mult ikka samu andmeid ja mõningatesse kohtadesse pidin ka allkirju panema. Kõik olid väga sõbralikud ja kui me siis veel kuulsime, et Priit saab ka keiserlõike juures kohal olla, sai nalja kui palju. Nimelt anti talle skafandri-laadne riietus selleks. No vaadake ise:



Kui teatavad ettevalmistused olid tehtud, siis sai operatsioon "Turgi-pere uustulnuka ilmaletulek" alata. Ausalt öeldes oli see ikka väga tore, et Priit sai mu juures peatsis istuda ja me saime omavahel juttu rääkida. Üldse oli väga tore personal ja operatsiooni ajal pläkutasime päris palju kõigiga. Mõnes mõttes tundub see situatsioon väga naljakas - samal ajal kui sul kõhtu lõhki lõigatakse ja mõningaid siseelundeid "eest ära võetakse" viskad sa arstidega nalja ja räägid kallimale tõtt (nagu selles "ma vaatan paadist kiikriga" laulus).
Ühel hetkel aga öeldi "Priit you may stand up" ja Priit sai näha meite ilmaletulnud vägilast. 4, 450kg ehk siinsetes mõõtmetes 10 pounds. Nii et nagu ka õdedele pärast oppi ütlesin, siis vaadake kui kiiresti on võimalik 10 poundi alla võtta.
Ahjah ja Priit oli õnnelik, et sai minu "sisemist ilu" (siseelundite kujul) näha. :)



Kui nüüd küsida, et mis siin New Yorgis teistmoodi oli, kui näiteks Eestis sünnitamisel...
eks paberimajandust on kindlasti mitu korda rohkem. Teiseks, oli huvitav küsimus pärast sünnitust see, kas me ümberlõikust (mis on mõningate usundite tava) ka oma poisslapsele soovime? Kolmandaks pidi näiteks haiglast äraminekuks lugema läbi "shaking baby" voldiku ja alla kirjutama, et sina nii ei tee. See on siis selleks, et teavitada inimesi, et vihahoos ei tohi oma last hüsteeriliselt raputada, sest see võib kõiksugu kahjustusi tekitada. Mõistan ja kirjutasin alla.
Enne haiglasse minekut olime võib olla veidike eelarvamustega, et siin eiratakse kõike loomulikku ja surve kõiksugu alternatiive looduslikule eelistada, on suur. Aga tegelikult ei olnud sellist asja. Laps toodi pärast oppi meie kätte ja sai seal kohe pikalt olla enne lastearsti läbivaatust. Samuti ei tuldud kohe haiglas vaktsiine lapsele tegema.

Perepalatit meil küll polnud. Olin ühes palatis naisega, kelle mehe võõrasema pidavat eestlanna olema. :) Heh. Tore naine oli, ainult et tal oli mingi valehäbi meiega. Nimelt küsis ta, mis me pojale nimeks paneme? Vastasin, et Villem (ameerikas siis William). Küsisin sama vastu ja ta ütles, et kas John või Alexander, kuigi Jack meeldib ka väga. Kui päev hiljem küsisin, et kas nad on nime osas otsuse teinud, vastas ta et John Alexander ja teda kutsutakse Jackiks. Aga oma sugulastele ja kõigile ütles ta, et nimeks sai John William ja kutsutakse Jackiks. Ilmselt arvas ta, et kui me kuuleme et nad panid Villemist inspireeritult William, siis saaksime vihaseks. No miks ma peaks vihaseks saama?

Oeh, ma vist nüüd küll lõpetan. Eks saan veel hiljem ka muljetest kirjutada. Igatahes Tobias on nii Villemi kui ka tema nime omaks võtnud. Eile saime omadega koju. Kodus on hää olla. Elu on ilus!