RR - mitte "rahvarinne" vaid "riis rikastele"

Nädalavahetusel oli (minu isa) Ants siin. Juba tunnen, et näeme linna siis kõige enam, kui on keegi külas. Et nii kui sinust saab kohalik, ei üritagi linna igal vabal ajahetkel endasse ahmida. Aga siis kui on keegi külas, siis saad olla kaasahmija.

Mis me siis tegime? Laupäeval läksime juba kella kümne kandis hommikul mõnusalt kargesse ja veidi unistele Manhattani tänavatele. Esimene sihtmärk oli Virgini plaadipood. Olen sellest ka enne kirjutanud - endiselt on see minu jaoks paradiis. Ants tundus ka vaimustunud olevat ja leidis endale mitmeid igatsetud plaate. Vahepeal kolasin maailma muusika riiulite vahel ja nägin, et on välja antud sellised eri riikide muusika kogumikud. See oli nüüd segane lause. Aga no seal oli selline seeria - näiteks prantsuse muusika kogumik, teine CD oli hispaania muusika kogumik, rootsi muusika kogumik jne, jne. Ma neid lähemalt ei uurinud, aga hakkasin mõtlema, et kui tehtaks selline eesti muusika kogumik, kus peaks olema eesti muusika paremik, siis kelle laulud seal oleksid? Ma ei tea mille alusel see valik nendel plaatidel tehtud oli, kas läbi-aegade selle rahva kõige lemmikumad muusikapalad? Kas eesti kogumikul oleks sellisel juhul mõni Meie Mehe lugu? Oh õudu! On kuidas on, selliste kogumike suhtes olen suht skeptiline. Nad on tavaliselt kuidagi näotud ja tegelikult mitte-midagi ütlevad - nagu sellised pesupulbrid, mis peaks toimima pesupehmendi, pesupulbri, plekieemaldi, pesumasina ja pesutriikija eest, aga lõppkokkuvõttes ei tee nad midagi.

Plaadipoest siirdusime raamatupoodi Barnes & Noble. See on üks suur raamatupoekett siin. Ja seal võib ka hulluks minna, sest häid raamatuid on palju ja hinnad on võrreldes Eestiga väga soodsad. Üle-eelmine nädal, kui meil Triin oli külas, siis tulime sealt poest ära nagu 10 aastat tagasi Eestit külastanud soomlased Kadaka turult. Räime ja õlle asemel olid meil kotis aga raamatud. Selle raamatupoe "hõng" on vahva - just midagi sellist nagu üks raamatupood olema peaks. Läbi nelja korruse, viimasel korrusel on õdus kohvik ja mõningate riiulite vahel või siis aknalaual istuvad inimesed, kes on otsutanud raamatu poes läbi lugeda. Lasteraamatute osakond on ka vahva, sest iga riiuli lõpus on madal pink, kus võid oma lapsele raamatut lugeda või siis suuremad lapsed võivad seal lugedes aega sisustada nii kaua kuni nende vanemad poes tuulavad.

Sealt edasi kulges meie tee Hiina. Õigupoolest küll China towni, aga Antsu sõnul sarnanes see väga Hiinaga. Inimesi oli metsikult palju, nii et lapsekäruga liikumine oli väga vaevaline. Iga poe ees pakuti uhkeid kaubamärke, ainult mitu korda odavamalt, isegi vastlinastunud filmide DVDsid pakuti jne. Kohe kui võimalik, otsisime väiksema tänava ja saime suurema massi seest sellega plehku pandud. Kõhud olid tühjad ja läksime ühte Tai-söögikohta oma punusid täitma. Aitäh, toit oli maitsev ja väga küllaldane!
Pärast seda siirdusime tagasi hiina-linna peatänava poole, sest kusagil pidi hakkama hiinalinna festival-laat. Leidsime selle koha varsti üles, kusjuures vahepeal põikasime Itaaliast läbi. :) Täpsemalt sattusime siis linnaossa, mille nimi on Little Italy. No see nüüd Itaaliat väga ei meenutanud. Ainult hea kohvi lõhn, mida üldiselt Ameerikas ei kohta, reetis et siin on tegu itaallastega. Sellest festival-laada kohast üritasime kiiresti pageda, sest sealne rahvamass oli ikka liig-mis-liig, eriti kärus magava lapsega liikumiseks. Leidsime ühe pargi, aga ka see oli väga tihedalt asustatud. Iga laua ääres oli puntras hunnik mehi, kes kõik mängisid malet (või äkki oli mõni teine lauamäng?). Siis liitusid meiega Liis ja Martin, kes teadsid üht mõnusat riisipudingu kohvikut. Tegu oli tõesti vahva ja erilise kohvikuga või ma ei teagi, kuidas seda nimetada? Igatahes oli seal ma pakun vähemalt 25 erinevat sorti riisipudingut. See oli väärt maitsmist - natuke nagu sööks beebitoitu, aga beebitoidu nimi ei ole tavaliselt "Coconut Coma" või "Sex drugs and rocky road" jne, rääkimata pudingi hõrgutavast maitsest. Ahjah, selle koha nimi on "Rice to Riches" ehk siis "Riis Rikastele". Huvitav, miks nad omast arust sellise elitaarse nime on pannud? Hinnad ju ei olnud kuidagi eriliselt kõrged... aga no nagu näha, selline veider nimi jääb meelde. See vist ongi iva.

Pühapäeval lahkusime umbes samal ajal kodust ja seadsime sammud Wall Street'i poole, täpsemalt sadama poole, kust sellised väikseid ringreise tegevad turistilaevad väljuvad. Kuna pühapäevane metroo päris sinna peatusse ei sõitnud, kui me oleksime tahtnud, siis kõndisime oma sihtpunkti suunas. Tee peale jäi ka kaksiktornide auk. Ega ausalt öeldes ei kujuta ikka ette, kui kõrged need 2 torni olid - 110 korrust on ikka päris karmilt kõrge. Viskasime kiiresti pilgu peale sellele turisti-magnetile ja kõmpisime kiirelt edasi. Kui sinna parki jõudsime, mille äärest pidi see ringreisi tegev laev minema, oli seal metsik järjekord. Mõtlesime, et kas tõesti kõik need inimesed tahavad selle sama laeva peale minna? Tegelikult oli aga nii, et järjekord oli hoopis teisele laevale, mis viib inimesed kuulsa Vabadusesamba saarele. Meie sinna saarele ei tahtnud minna, piisas täiesti laevaga selle kuulsa samba ümber tiiru tegemisest. Igatahes see meie laevareis oli täitsa tore - giid rääkis väga huvitavalt New Yorgi ajaloo kohta, mille tulemusel sai palju uut teada.
Aga ma tulen veel tagasi selle kilomeetri pikkuse järjekorra juurde. Minu jaoks tundus see nii arusaamatu, et miks ikka on nii oluline seal samba juures ära käia? Priit aga arvas ja tõenäoliselt on tal täitsa õigus, et see on omamoodi ameeriklaste Meka. Ehk siis püha koht, kus tuleb vähemalt korra elus ära käia. Kui nii, siis nii.
Kas eestlastel on selline ühine ja veidi püha koht, kus peaks kindlasti ära käima? Laululava? Saaremaa? Soome?
Vastuseid ootan kommentaarides. Kindlasti on sellele üks hää vastus, aga mul on pää pulki täis.