Massive attack

Kolmapäeva õhtul tarbisime narkotsi - sellist lubatud ja tervislikku. Nimelt käisime väga heal kontserdil - "Massive attacki" kontserdil. Kuna ma nii kui nii ei oska oma kontsertielamust sõnadesse panna, siis panen siia kirja vaid mõningad mõtted, mis kontserti ajal pähe turgatasid.

Kontsert toimus sellises kohas nagu Roseland Ballroom. Tegu on balli-saaliga, mis sobib suurepäraselt ka selliseks klubiürituseks. Hm, nüüd läks kulm kortsu, sest Massive Attacki muusika on minu meelest nii omalaadne, et klubimuusikaks teda päris nimetada ei saa - liiga lahja maigu jätab. Ainus õige sõna seda muusikat liigitama on vast "alternatiivmuusika", sest ta tõesti on "teistsugune". Huh, väga raske on arusaadavalt kirjutada, sest mul jääb sõnu ja "templeid" puudu. Üks adjektiiv mis selle muusika iseloomustamiseks kindlasti kehtib on - sügav. Vähemalt siinkirjutaja jaoks.

Mis mulle veel selle kontserti puhul meeldis, oli sealne publik. Eestis kipub ikka nii olema, et kui on hää üritus, siis on ka mingi hulk wannabe'sid kohal. Selliseid inimesi, kes tulevad ennast ainult näitama ja sellest muusikast on neil suht suva. Näiteks nagu sel suvel Juu Jääbi Koopi kontserdil ei olnud eestlane olla uhke ja hää. Meie ees taidlesid "jõmmadi-jõmmadi" machomehed, kes tegid teineteisest kogu aeg pilti, vahtisid muudkui ringi - silmis küsimus "kas ikka kõik neiud näevad kui lahedad me olemä?" ja siis hakkasid veel Koopi klahvpilli mängijale mõnitusi karjuma. No kurat võtaks! Tavaliselt aitab muusika küll end välja lülitada ja lihtsalt ei pane selliseid tüütuid tegelasi tähele, aga seekord ei õnnestunud, sest need "antennid" seisid meie ees ja muudkui nihelesid nagu oleks püksid kitsad. Ja see polnud kindlasti ka nende omapärane tantsimisviis. Nii, nüüd ma jõudsin vihaseks saada... aga suundun tagasi Massive Attacki juurde ja rahunen. Eks see wannabe'de eiramine on New Yorki ja teiste suuremate linnade värk. Lihtsalt New Yorkis toimub iga päev nii palju üritusi, et kellelgi ei tohiks olla probleemi endale sobiva ürituse leidmisega.

Aga jah - ausõna, selle bändi esinemise tulemusena oli kuulajate seas massiivne muusika-atakk! Nii et grupi nimi on igati õigustet. See on jällegi suure kontserdi võlu, kui terve mass inimesi hingab justkui ühes rütmis ja enamik inimesi on muusikast niivõrd joobunud, et on lülitanud end argipäevast välja. Järsku on justkui kõigist kuulajaist saanud väikesed lapsed, kes oskavad tunda siirast rõõmu pisikeste asjade üle ja ei tea eluga kaasnevatest jamadest mõhkugi.

Selle bändi (kui teda nii on korrektne nimetada?) lauljad tegid täiesti kosmilisi hääli. Vahepeal meenus meile kõigile Ülle Kaljuste mängitud Lumekuninganna.

Seda tahtsin ka öelda, et kui olla täiskohaga ema ja su kott valgustatakse enne kontserti läbi, siis leiab sealt paar lennukit, mõned lutid, mängu-takso jne. Kahjuks lampi ei leia - nii nagu Mary Poppinsil, aga tegelikult kõike annab organiseerida. :)

Novot siis. Tuligi selline kaootiline kirjutis. Selles saab süüdistada vaid mu nohust pead.