22. september 2006

Lapsejuttu kah

Hoiatan juba ette, et see postitus saab olema peamiselt laste ja Tobiase teemal. Ega minusuguselt nädala sees palju muud oodata ei olegi.

Nagu mõni aeg tagasi kirjutatud sai, siis on Tobi suurimaks iidoliks Rebase Rein. Et siis milles see väljendub? Näiteks läks ta üle-eile ühele mänguväljakule ja hüüdis kohe väravast sisse astudes "Hehehehei, TERRRVIST!", kui keegi ei reageerinud, siis tegi ta seda uuesti. Üks täiskasvanu hakkas seepeale naerma ja ütles Tobile "hurray!", aga teised lapsed vaatasid Tobiast küll sellise näoga, et see laps vist on shokolaadi üledoosi saanud.
Viimasel ajal teatab Tobias hommikuti mulle, et punaseid lilli ta mulle ei kingi. Alguses mul ei ühendanud ära, et kust siis nüüd see lause tuleb - Priit mulle seda igal hommikul ei kinnita. Aga siis oli jällegi vastus varnast võtta: va Rebase Rein. Kolmandaks hüüab Tobias päevas mitu korda "Hehehehei ja pirrraki" ja laulab vähemalt sama palju "Hüppab pall, hüppab pall kuigi jalgu pole tal jne..." ise samal ajal Lembit Ulfsaku tantsu imiteerides.

Kuigi mu magistritöö teema on "Isaduspuhkus Eestis", jälgin paratamatult milline roll on isadel ka siinses ühiskonnas. Ja eks peamiselt saan seda jälgida mänguväljakul. Üldiselt on nii, et argipäevadel on päeva ajal mänguväljakul lapsed hoidjatega. Õhtuti ja nädalavahetusel veedavad lastega mänguväljakutel aega nende vanemad. Nagu ükskord juba kirjutasin, siis lapsehoidjad tunneb selle järgi ära, et nende nahavärv üldjuhul lihtsalt erineb laste omast. Siin eriti "täiskohaga" emasid ei leidu, vähemalt mänguväljakutel mitte. Lapsepuhkus kestab siin 1-3 kuud, olenevalt tööandjast ja mingit vanemapalka või sellist asja pole. Nii et kallid eesti emad ja isad, me oleme selles osas ikka väga heas seisus oma töölt kolme aastase puutumatusega ja vanemapalgaga.
Ahjah, ükspäev kui mänguväljakule läksime, kuulsin kaht meest arutamas, kas minu puhul on tegu lapsehoidjaga või emaga. Nad jõudsid vist siiski arvamuseni, et ma olen ema, kuna me Tobiga oleme kohati ühte nägu (mõlemal on paras baby-face). Aga mis ma isade koha pealt olen tähele pannud, siis siin on isad need lapsemeelsed ja need tegelased, kes nendega mängima on pandud. Emasid koos lapsega liumäest alla laskmas või kulli mängimas pole ma eriti näinud. Ei tea kas see on seepärast, et mehed on lapsemeelsemad ja suutelised pugema oma täiskasvanu rollist aegajalt lapse rolli?
Eestis näeb minu meelest mänguväljakutel üldse väga vähe isasid. Aga ega ma Eestis mänguväljakutel eriti ei käinud, nii et kindlalt ei tea.


Jälle Tobias.
Kui aus olla, siis hoolimata mõnel päeval tekkivast jõuetuse tundest, saab sellise kahe aastasega päris palju nalja. Näiteks seepärast, et ta mõnede "v" tähega algavate sõnade puhul ütleb "v" asemel "p". Kui me täna rongi multikat vaatasime ja ma küsisin "kas kõik on vees?"(multifilmis oli selline koht, kus rongitee oli üleujutatud ja rong sõitis vette), vastas ta "jah, kõik on pees". Õige ka.

Kommentaare ei ole: