The End

Homme saab N'york Times läbi. Viimased nädalad on nii kiiresti läinud, et miskit pole jõudnud kirjutada, kuigi mõtteid mida tahaks kribada on palju. Vahepeal käisime ka Upstate New Yorgis mägede vahel värsket õhku hingamas. Hea oli hingata ja tuletas väga meelde eesti suve. Mis aga põhiline - saime metsas käia.



Veel käisime Priiduga kuulsas Metropolitani muuseumis. See on muidugi selline ehitis, et juba ilma kunstiliste väljapanekuteta on tegu suure vaatamisväärsusega. Lihtsalt nii vägev ehitis. Ja samas, kui tahad kontsentreerudes vaadata kogu sealse väljapaneku üle, peab selleks võtma mitu päeva. Metropolitani katuselt avaneb väga äge vaade. Siin üks pilt ka sellest.



Metropolitani muuseum asub Upper West Side'is. Seal kõndides saad kohe aru, et selles piirkonnas elavad paksema rahakotiga inimesed. Ja seda mitte vaid puhtamate tänavate ja Central Parki läheduse tõttu, vaid ka seepärast et seal liigub päris palju plastilise kirurgia poolt "nooreks tehtud" eakaid tüdrukutirtse. Või no kuidas neid kutsuda? Mnjah. Alati kui ma neid kõrgendatud põsesarnade, botoksist pungil huulte ja "kõrva taha" tõmmatud silmadega provvasid näen, tekib minus ikka arusaamatus. Et Miks? Nojah, lääne kultuur on väga noorte-keskne ja mõnes mõttes on mõistetav inimese kompleks vananedes. Teisalt, nagu Urve mulle tsiteeris (minu meelest olid Viivi Luige sõnad), et 'noorus on kingitus ja vanadus on saavutus'. Üks tädi võib ju olla lõigatud Britney Spearsiks, aga kui ta olemuselt on kibestunud või väsinud, siis see välimus ju teda ka nooreks ei tee. Üldsegi pani see mind mõtlema, et kas need "kohendatud" eakad plikad pole eales jõudnud ise olemisega tasakaalu. No et nende sisemus ja välimus oleks nende jaoks balansis - või, et pealevaadates näeksid paralleelselt alateadvuses ying-yang märki. Mnjah, tegelikult ei tohiks ma ilmselt sel teemal sõna võtta, sest see teema pole veel aktuaalne ja tegelikult on ju nii, et ära iial ütle iial. Siiski ma loodan siiralt, et ka 40 aasta pärast on mul meeles mu eesti keele õpetaja Avo Valmise sõnad "inimene on vana siis, kui ta ise sellest kogu aeg räägib".
Ahjaa, üks mõte veel. Priit käis välja mõtte, et ilmselt saab meie põlvkond küll väga suur plastilise kirurgia klient olema. Asi on lihtsalt selles, et meie põlvkond (Eestis) on väga pikka aega harjunud olema need niiöelda tegijad ühiskonnas. Meil on nagu kõik väga hästi ja lõdvalt läinud, mistõttu vananemine ja raskemad ajad võivad suure shokina tulla. Eks näis.

Jah, ma tean küll, et mul on käsitlemata nägemismeel, maitsmine, intuitsioon ja tundemeel. No tegelikult, kui aus olla, siis on nägemismeel maitsmine ja intuitsioon vägagi seotud teineteisega. Kõik on seotud sellega et New York on üks suur rahvaste kogunemispaik. Seetõttu pole siin domineerivat rassi ning tänavapildis silmab kõiksugu huvitavaid inimesi. Ja mitte ainult eri rasse vaid ka ennast normaalselt tundvaid geisid (kes ei häbene suudelda või käsikäes kõndida avalikes kohtades), transvestiite, jne, jne. Eile näiteks käisime Priiduga söömas ja lõppkokkuvõttes ei saanudki aru, kas ettekandja oli naine või mees. Ilmselt midagi vahepealset. Ja ega tegelikult on ju kama kaks mis soost ta oli. Ja selle kirju seltskonna pärast, on see linn erinevate rahvuste kööke armastavale inimesele paradiisiks. Lihtsalt väga normaalse hinna eest on võimalik saada ükskõik mis rahvuse toitu. Intuitsiooni seletakski ma sellega, et see linn on südamlik ja tolerantne, sest enamus on sisserändajad ja vähestel on siin linnas peremehe tunne.
Millise tundega jään NYki meenutama? Mnjah, ilmselt oskan ma sellele vastata kõige paremini poole aasta pärast. Praegu on veel vara öelda, sest ma olen veel New Yorgi lainel. Aga kokkuvõttes olid need 3 aastat siiski väga ägedad ja ma poleks ühestki NYkis veedetud sekundist loobunud. Samas Eestisse on ikka ka väga tore naaseda. Elu saab kindlasti olema täis väljakutseid, aga samas see ongi ju elu magusaim pool.

-------
Nüüdseks, kui selle postituse lõppu kirjutan, oleme omadega juba Eestis. Viimased päevad ja tunnid New Yorgis lihtsalt said nii kiiresti otsa. Eks pisar kippus küll silma, kui lennujaama sõites Tobias omaalgatuslikult "Bye, bye Brooklyn Bridge!" soovis ning lubas suure linna oma eesti tuppa ehitada, et NYki ikka meenutada.
Aga ma ei hakka siia pisraid valama, tahtsin veel paar statistilist fakti öelda. Kokkuvõttes sai sellel blogil olema 3 aasta jooksul 193 postitust, mõned neist küll avaldamata. Ja selle kolme aasta jooksul käis meil Eestist päris palju külalisi - arvutasin, et 63 inimest ühtekokku ööbis meite juures selle aja jooksul. Tobi harjus sellise eluga nii ära, et küsis Priidult enne äraminekut, et kas meil ikka Eestis ka külalisi käima hakkab?
Üldiselt siis oli ilus, jättis hea mulje - I love you New Yoooork!

Nevjorkerid ja liftinupud

Lõpteasin viimase postituse Villemi teemal. Nüüd alustan, sest üks mõte tuli veel meelde. Nimelt Villem on meie pere kõige suurem nevjorker. See laps on eluga rahul ja nõus vaikselt istuma, kui mingi tegevus ja "action" ikka ümber ringi toimub. Vahel kui kööki lähen sööki tegema, piisab kui viin Villemi Tobi tuppa vaatama kuidas Tobi mängib. Tobil on ikka action mängud ja Villele teevad need väga nalja. Ja linnas käruga käies kipub ta ka üha rohkem ärkvel olema ja ümbrust uudistama. Ega ma kindel polegi, kas ta täielikus vaikuses magada suudab. Võib olla peame talle Eestis õrna sireeni voodi äärde panema, et uni paremini tuleks. Hih, see nüüd oli loll nali.
Tobias on muidugi ka kõvasti Nykist mõjutada saanud. Ega ta elu enne meie siiakolimist ei mäleta ja kui Priit ütles talle, et Eestis näeb ta oma toa akendest peamiselt puid ja maja kõrval on metsatukk, kostis Tobi "Wow, kas siis ei peagi autoga pikalt sõitma, et metsa saaks?".

Hakkasin mõtlema, et olen plindris oma "New York 7 meelega" teemal, sest millega seostada kompamismeelt ja NYki? Ikkagi mõtlesin välja. Manhattan on teadupärast üks kõrghoonete rägastik, mistõttu pea ükskõik kuhu sa lähed, tuleb lõpp-punkti jõudmiseks kasutada lifti. Nii et liftinupud on kindlapeale need, mida siin linnas igapäevaselt näppida saab. Kohalikud armastavad muidugi üldse väga lifte. Vahel ajab mind kohe vihale, et hoones kus on olemas eskalaator, on ikkagi lift täis inimesi kes lihtsalt käia ei viitsi (kuigi eskalaatoril ei pea otseselt ka eriti käima). Mina kasutan lifti seetõttu et lapsekäruga eskalaatorile minna ei tohi. Ah see selleks.

New Yorgi linnapea Bloomberg on teadupärast võtnud eesmärgiks muuta New York üheks keskkonnasõbralikumaks linnaks. Ja tõesti see pole ainult tühipaljas loba - suuga ehitab suure linna ja käega ka. Lisaks sellele, et Broadwayl ja mitmetel teistel suurematel avenüüdel on eraldatud jalgrattatee (autod seda kasutada ei saa); et mõne aastaga tahab ta kõik taksod ja ka bussid välja vahetada hübriidmootoril toimivate autode ja busside vastu; ehitati siin üks vana rongitee pargiks/haljasalaks. Õigupoolest ehitati see tänavapinnast kõrgendatud ala 1930ndatel ohtlike veostega kaubarongidele.1980ndatest pole seal aga enam ühtegi rongi sõitnud ja pärast seda see mitme-miiline rongitee metsistus lihtsalt. 1999 taheti kogu see konstruktsioon lammutada, aga mingi seltskond inimesi - kes oli ilmselt märganud kui ilusa töö teeb loodus ja kui mitmekesine taimestik sellisele vanale rongiteele oli kasvanud - võitles selle lammutamise vastu. Selle tulemusena avati juuni alguses esimene osa rongiliini haljasalast - praegu saab mööda seda HIgh Line'i (nii seda kutsutakse) kõndida 11.tänava läänepoolsest otsast kuni 20ndani. Tulevikus laieneb see ala 34.tänavani. Väga palju on säilitatud originaaltaimestikku ja üldse see haljastus on seal väga põhjamaine. Kuidagi miniatuurne, samas veidi steriilne, teisalt jällegi taimestik on metsik ja meiesugustele kodune. No näiteks leidub seal kõiksugu kõrrelisi, päevakübara taimi, karikakraid jne, jne. Minu meelest ma isegi kuulsin taimede seest rohutirtsu sirisemist, aga võib olla on mul luulud mis sellise taimestiku vaatamisega kaasnevad. Nii et kes pole käinud ja elab siin või kes külastab NYki, soovitan kindlasti minna vaatama ja kõndima. Tõesti äge keskkond ja vähemalt Tallinna linnaisadel oleks sellest küll palju õppida - "Auto pole oluline, jalakäija on põhiline!" Meie vanad puupead (nagu Tobil on kombeks Tjorvenist inspireeritult öelda) unustasime fotoka maha, aga Helen tegi pilte küll. Nii et ehk võin Helenilt illustratsiooniks mõne foto paluda ja siia hiljem ka juurde susada.

New Yorgi "lõhk"

Nii, mõtlesin sõna välja, sest nagu ma ennegi olen kirjutanud, siis pole üldse tore et eesti keeles puudub neutraalne sõna kirjeldamaks haistmismeelt. Täpsemalt siis analoogset sõna nagu "smell" inglise keeles. Sõnaga "smell" saab kirjeldada nii lõhna kui ka haisu. Seepärast ma siis mõtlesin sõna "lõhk", mis peaks esindama nii lõhna kui ka lehka.
Viimane nädal on siin olnud ühtlane türgi saun - kuum ja väga niiske õhk (igapäevane õhuniiskus on vähemalt 70% juures). Hoolimata sellest ei ütleks ma, et New Yorgi lõhk on higihais. Ilmselt hakkab New Yorki mulle kõige enam meelde tuletama tänaval olevate hot-dogi/pretzeli "kärude" juurest üle linna hõljuv lõhn. Kuigi samas tunneb hiina linnas kõndides peamiselt ikka hiinatoidu lõhna, india tänavatel jällegi nende rahvustoitude lõhna, jne, jne. Suvel lisandub lõhna-gammasse veel ka prügilehk, sest teadupärast tuuakse siin kõik prügikotid tänavale ja päikese käes hakkavad nad eriti rämedalt haisema. Nii et nagu siin linnas on esindatud kõik rahvad, võib siin tunda kõige rämedamatest lehkadest kuni hiigelkallite parfüümideni. Ahjah, kanepisuitsu lõhna on siin ikka ka väga palju ja ärge arvake, et mul enesel kanepipläru kogu aeg ees oleks ja seetõttu mind see lõhn ka saadab. Teised on sama täheldanud. Aitab "lõhkamisest".

Reedel käisime Freshlygroundii kontserdil Priiduga. Eestis on see bänd ka juba mitu korda käinud ja selle eest saab suurima tänu öelda Marjule, kes nad avastas ja tänu kellele mitmed me sõbrad ka Freshlygroundi kuulavad. Tegu on Lõuna-Aafrika bändiga ja selle bändi võtmeisik on väga armas lauljanna Zolani Mahola. Vot seda naist võib iseloomustada lihtsate, aga suurte sõnadega - ilus inimene. Ja ärge nüüd jumala pärast manage silme ette modelli-sarnast Tyra-Banksi tüüpi aafriklannat. Temast hoopis kiirgas sellist lõputut headust ja positiivset energiat, et see tema karisma oli hoopis teistsugune kui tavaliselt populaarsetel artistidel. Ta suutis luua kuidagi sellise õhustiku, et kõik saalisolijad tundsid suurt lähedust ning sõprust temaga. Ja kuigi tema olekus polnud grammivõrdki üleolekut või "staarilikkust", suutis ta ühe nipsuga kogu saali püsti ja tantsima panna. Ausõna!
Enamus teisi bändiliikmeid olid valged. Nimetan rassi seepärast, et jällegi sai kinnitust fakt, et tõmmudel on rütm geneetilisse koodi sissekirjutet. Viiuldaja, kes oli väga kena valge naisterahvas ja tantsis üldiselt väga hästi, kahvatus siiski täielikult lauljanna Zolani kõrval. Viin jutu vahepeal kõrvale. Mu kallis ema-Aime harrastas mitu aastat iidset India tantsu (mitte kõhutantsu) ja tean, et selle tantsuga jutustati lugusid, uskumusi. Igal liigutusel on tähendus. Tõmmude tantsuliigutused tunduvad ka kõik hingestatud olema ja see teeb asja eriti võluvaks. They've got the rhythm...

Üle-eile viidi enamus meie asju ära. Teate, ma ikka ütlen et elu ilma asjadeta on õudsalt tore. Jätsin endale siinolekuks 3 hilpu. Pean häbiga tunnistama, et kuulun ikka ka nende naiste hulka kes vahivad oma riideid täis kappi ning ohkavad, et midagi pole selga panna. Nüüd kus mul on 3 hilpu seda küsimust üldse ei teki, sest panen ühe kolmest. Kodu püsib ka paremini korras. Tobiasele jäi ka vaid mõned mänguasjad ja aegajalt lisandub tema mängudesse ka riideid, mis siis asendavad mõningaid karaktereid.

Et kõik võrdne oleks, räägin ka Villemist. Kuigi Villem näeb palju suurem-vanem välja, saab ta pühapäeval pooleaastaseks. Üha rohkem saab selgeks, et välimuselt saab ta Tobiase koopia olema. Kui praegu vaadata Tobi beebi-aja pilte, siis kui ei teaks mis pildiga on tegu, ajaks nad sassi küll.
Aitab tänaseks.

Hakkame lõpetama, koristaja on ka inimene...

Ehk siis vaikselt tuleb ka blogi otsi kokku tõmbama hakata ja kolme aasta "aruanne" kirja panna. Lugesin veidi oma esimesi postitusi 2006 augustist. Esimeses sissekandes kirjutasin NYki kaootilisest liiklusest ja sellest, kui harjumatu see kõik on. Mäletan, et mõtlesin tolkorral isekeskis, et autorooli ma selles linnas küll istuda ei tahaks ja jalgrattaga kavatsen vaid rattateedel või äärmisel juhul jalakäijate rajal sõita. Kolme aastaga on aga tekkinud arusaamine, et kuigi pealtnäha on see liiklus siin kaootiline, siis tegelikult arvestavad kõik teineteisega ja üldiselt reegleid eriti ei rikuta. Ei taha küll halvustada, aga kui siinses liikluses oleks sama suur ennasttäis jõmmide kontsentratsioon kui seda on Tallinnas, siis ilmselt see liiklemine üldse siin ei toimiks. Professor Lagerspetz on seda eestlaste seadusterikkumise sündroomi seletanud umbes nii - kuna meie oma poliitikud (vähemalt veel 5-10 aastat tagasi) aegajalt kas promillidega sõitmise või ametiautoga kimamise pärast avalikult vahele jäävad, näib see ka ülejäänud eesti rahvale kui normaalne nähtus aegajalt reeglite koha pealt silm kinni pigistada. On kuidas on, aga liiklusõnnetusi on Eestis kahjuks küll ikka põrgulikult palju. Mis ma siin ikka heietan!

Jalgrattaga sõitsin ma selle 3 aasta jooksul küll nii palju, et enam ühtegi teed ei karda. Inimloom harjub kõigega.

Mis siis veel? Juba pärast esimest kahte nädalat pärast NYki kolimist, kurtsin et tahaksin rakendust ja lapsega kodus olemine oli/on raske. Ega ma endiselt kodus olemist nii väga ei naudi, kuigi laste arengule on väga auväärne tunnistajaks olla. Samas mingi aur on sees, mis tahab väga tööd teha. Mäletan et oma peas lõin sellise seose, et vanasõna "tee tööd, siis tuleb armastus" on igati tõene, sest tööd tehes armastab inimene ise-ennast ja tunneb end kasulikuna. Ja teine vanarahva tarkus ütleb ju midagi sellist - "armasta ise-ennast, siis armastavad ka teised sind". Ühesõnaga kui teed tööd, armastad ise-ennast ja teised peavad ka sinust lugu ja nii ongi suur armastus käes. Ma arvan, et mul olid hilised Lenini mõjutused. Samas see mu jutt reedab ning tõestab seda, et üksi kodus olles on liiga palju aega mõelda ja kohati end haletseda. Esimesel aastal oli mul pealegi täielikult see koduperenaise kompleks ning uutes seltskondades pidasin ikka väga vajalikuks rääkida sellest kuidas ma Eestis ikka tööl käisin, loomi kaitsesin jne. Kõik ainult selleks, et keegi mind koduperenaiseks ei peaks. Enne olin ma olnud ema, abikaasa ning töölkäiv inimene, siia kolides sai minu peamiseks rolliks "Priidu abikaasa". Mis ma ikka jahun sel teemal. Teistel aastatel mul oli juba rakendust (kas siis vabatahtlikuna või üliõpilasena) ja ma olen maha rahunenud. Õigupoolest sain endaga sina peale ja olen hakanud ise-olemise aega kõrgelt hindama. Tööd jõuab ikka elus veel teha ja ühiskonna poolt sulle pandavatel "siltidel" pole mingit vahet kui sa ise ennast tead ja tunned.

Eelmise postituse nimi oli "New York seitsme meelega". Samas ma ühtegi meelt ei "avalikustanud". Käsitlen siis põgusalt kuulmismeelt. Mis on minu jaoks New Yorki iseloomustav hääl? Vot, ma pole nüüd seda lindistanud, mistõttu on seda raske kirjeldada, aga siinolijad kindlasti teavad. Minu jaoks kõige tüüpilisem NYki hääl on taksost väljuma hakates, kui taksojuht prindib tšekki. See ei tähenda, et ma oleks meeletult palju siin linnas taksoga sõitnud (kuigi ilmselt palju tihemini kui Eestis, sest takso pole siin kallis)... aga kuna New Yorgis on üle 40 000 takso ning tänavapilt on üldiselt "taksokollane", siis võib seda häält linnas liikudes iga nurga peal kuulda ja minul jääb see "tõk-tõk-tõk" hääl NYki meenutama.

Järgmine kord juba haistmismeelest...

New York seitsme meelega

Ajaratas on nüüd hoo sisse saanud ja põrutab viienda käiguga, juuksed tuules lehvides. Ruttab va plekivokk, et veel viimase seitsme meelega New Yorki endasse ahmida ja siis maanduda Parika põlistammede all, kus lõpuks ometi võib palju hingata, sest õhk on värske ja vaikuse tõttu on omi mõtteid võimalik kuulda.

Ilmselt mõistate mu proosalisust. Üritame nüüd vaikselt ette võtta asju, mida hing on tihanud siin NYkis teha, aga mida siiani pole jõudnud. Näiteks eelmisel nädalavahetusel ärkasime pühapäeva hommikul kell 4:45AMen, et minna Brooklyni sillale päikesetõusu vaatama. Võtsime võileivad kaasa ja sõitsime taksoga silla jalakäijate tee otsa, et siis silla keskel päikesele ja kenale pühapäevale "Tere hommikust" öelda. Kartsime küll, et Tobias ei saa nii vara üles, aga ta oli sellest mõttest nii vaimustatud, et seekord purustas ta kõik rekordid üles ärkamise ja riietumise osas. Kui aus olla, siis mul on ikka selline tunne, et kui on olemas eelmised elud, siis tal on Jaapaniga ikka mingi side küll. Tal on päikesetõusuga mingi oma teema ja vahel ärkab ta meie teadmata hommikul vara-vara, et aknast jõei kohal tõusvat päikest näha. Päikese tervitamine on minu teada oluline osa just idamaade usundites. Aga ilmselt ma mõtlen üle ja ta on meil lihtsalt romantik.



Tagasi sillale. Kes ei tea, siis Brooklyn Bridge on üks vanim niiöelda rippsild USAs - ehitati juba aastal 1883. Tegu pole muidugi sellise rippsillaga nagu Viljandi lossimägedes, vaid meeletult suure konstruktsiooniga, millel sõidab mitmeid ridasid autosid, metrood ja siis on veel päris lai jalakäijate/ratturite tee.

Me polnud sillal sugugi ainukesed. New York ei maga tõesti iial. Kuna eelmisel õhtul oli ameerika üks suurim püha ja pidupäev - 4.juuli ehk iseseisvuspäev, siis olid päikest tulnud tervitama ka mitmed peolised, armunud paarikesed ja mõned hiina tädid kes tulid taiji'd tegema.


Täitsa tore kogemus oli, aga pean tunnistama, et egoistina meeldib mulle päikesega privaatselt hommikut jagada ja seetõttu on minu jaoks siiski ilusam kevadhommikul kusagil metsas ilma mürata (linnulaul ei kvalifitseeru müraks) päeva algust nautida.

Sillalt tagasi tulles kõmpisime kodu poole läbi Wallstreet'i ja Hiina linna. Vot Hiina linna tühjana näha oli vast kõige haruldasem. Ühest Budistide templist kõndisime mööda ning sisse piiludes oli näha Buda munkasid, kes olid end sisse seadnud hommikuseks meditatsiooniks. Mõnes mõttes oleksin nii väga tahtnud sinna templisse sisse minna ja liituda nende hommikuse rituaaliga. Ja seda mitte ainult seetõttu, et budism kui eluõpetus mulle väga imponeerib, vaid ilmselt annab ka mu jutust tunda, et mul on käes igasuvine süvendatud looduse igatsus ja tahe linnakärast plehku panna. Ja seal templis on ilmselt võimalik end välja lülitada hetkeks.
Tegelikult pole midagi hullu, kuna New Yorki tahan ka veel palju enesesse ahmida ja lahkumine ei saa kindlasti kerge olema.

Kuuba mutid ja Muuga kutid

Pealkiri sai nüüd küll täitsa suvaline. Andestagem mu absurdimeelsust.
Üks kuningas on jälle surnd. Loomulikult räägin ma Michael Jacksonist. Kui reedel lasteaeda läksin Tobiast viima, hakkasid nad just Jacksoni muusika saatel hommikust sööma. Kõik õpetajad tantsisid ja ütlesid, et neil on väikene Michael Jacksoni tribuut. Ja terve nädalavahetuse sai kuulda linna peal inimesi rääkimas, kuidas nad neljapäeva õhtul nutsid ja popikuninga muusikat kuulasid. Mõistetavalt jahub ka kogu meedia temast ja nüüd on see "jahu" puhas ülistus. Irooniline maailm ikka. Muidu sarjati ikka ka vaest meest, sest see müüs... aga nüüd müüb ülistuslugu. Teiseks paneb mind mõtlema see, et teoreetiliselt oleks võinud Michael väga õnnelik inimene olla, sest mõelge kui palju teda ja tema loomingut armastati Maailmas. Samas aga oli ta ju nii vaimult kui füüsise poolest täitsa katki inimene. Siin vist pole vaja psühholoogi haridust järeldamaks kui olulist rolli mängib lapsepõlv inimese elus. Lapsstaar pole lihtne olla. Rahu tema põrmule!
Mul pole küll ühtegi Jacksoni albumit kodus, aga tema laul "Black or White" oli mu elu ühe esimese kasseti peal. Ja seda kassetti käiasin ma noorena ikka palju.

Mis siis veel aktuaalset... Seagrippi pidavat siin nüüd juba nii palju olema, et arstid ei pidavat enam statistikatki tegema. Ja üks teooria on, et praegusel kujul seagripp on leebe võrreldes sellega milliseks ta aasta pärast kujuneda võib. Priit teadis suisa rääkida, et Inglismaal korraldatakse seagripi pidusid, kus kõik viirusekandjad palutakse peole, et nad ka terveid inimesi nakataks. Loogika on siis selles, et kui oled praegu ära põdenud, siis hiljem ei jää enam. Ei tea kas peo uksel on siis silt, et "Seagripiga inimesed saavad peole tasuta"? Eks britid on üldse väga loomingulised pidude osas. Ma ikka tahaks ükskord osaleda sellel "Silent discol", mis näeb välja nii, et kõigile peole tulijatele antakse kõrvaklapid ja peomuusika tuleb vaid kõrvaklappide kaudu. Päris äge võiks olla näha suurt massi inimesi vaikuses, ühes rütmis karglemas ja kaasa elamas. Ahjah, rääkides pidudest, siis väidetavalt sakslastel oli pärast 11.septembrit 2001 populaarseks peoteemaks "Ich bin laden".

Mulle ei meeldi ennast kiita, aga kui te nii väga peale käite siis ma ju võin. Nimelt oli mul salamisi selleks aastaks kolm eesmärki, mille tahtsin saavutada. No esiteks, kõhu eest ära kaotamine ja Villemi saabumine meie ellu. CHECK! Teiseks, magistrantuuri lõpetamine Helsingi Ülikoolis. CHECK! Kolmandaks, sügiseks enesele rakenduse leidmine Eestis. CHECK!
Jah, tunnistan et olen To-do listide või "vaja-teha nimekirjade" inimene ja noid "checke" või linnukesi meeldib mulle väga tõmmata.
Ühesõnaga, ei julge kõva häälega küll öelda, aga miil om hää ja rõõmuvärin käib üle pää...


...Hiir hüppas ja kass kargas ja Virge Naeris ja Siim Kallas ja Ülo Nugis...

Evil U2

Täna vaatasime kummalist õudusfilmi, nimeks "Evil". Ma olen sellest siinsest Netflixi filmilaenutusest ju mitmel korral jahunud. No et saad ükskõik mis filmi laenutada - film saadetakse postiga koju, võid filmi ükskõik kui kaua enda käes hoida (võib mitu filmi ka käes olla) ja kui postiga selle tagasi saadad, siis saadetakse kohe järgmine (sinu poolt koostatud järjekorras) olev film.
Igatahes mingi hetk vaatasime Priiduga mitmeid vanu vene filme ja sattusime vaimustusse. Nu ja siis mõtlesin, et vaatan kas Netflixis on mõni vene film, kus mängiks Lembit Ulfsak. Ühtegi sellist ei leidnud, küll aga leidsin filmi, mille osatäitjaks lisaks Lembit Ulfsakile oli märgitud ka Ita Ever. Tegu polnud ei eesti ega vene filmiga ja mõtlesin selle mitte-midagi ütleva filmi tellida, et järgi vaadata kas ühes ameerika filmis saab tõesti mängida Ita Ever. Mängis küll. Lisaks sellele mängisid seal ka Lembit ja Juhan Ulfsak, Anu Lamp, Rain Tolk, Peeter Volkonski jne. Peaosaline tundus vene näitleja ja tegevus tundus toimuvat täitsa Eestis. Tundsin ära Kaberneeme tee ja Jõelähtme kiriku. Väga kummaline värk igatahes näha eesti näitlejaid kui nende tekstiosale oli peale loetud ingliskeelne tekst. Ühesõnaga, kes eestlastest siin elab ja Netflixi kasutab, siis eesti näitlejate tõttu võib päris naljakas olla vaadata.

Üks asi veel, millest siinsetele teada tahtsin anda. Ma alustan juttu veidi kaugemalt. Ma olen ikka igal eluperioodil vähem või rohkem U2te kuulanud. Seetõttu on mul ammu olnud ka unistus minna U2 kontserdile. Kui me siia kolisime 2006 aastal, oli neil just tol suvel siin USAs kontserttuur olnud ja mul jäi vaid loota, et järgmise kolme aasta jooksul tuleb veel neil siin kontsert. Tulebki. Septembris - ehk kuu aega pärast seda, kui me ära kolime. Aiaiai, ropendama ajab see värk.
Võite ju mu üle naerda, aga hoolimata teadmisest et ma sinna kontserdile minna ei saa, ostsin siiski 2 piletit New Yorgi kontserdile. Lihtsalt süda oli (veidikeseks ajaks) rahul, kui mul piletid olemas. Nüüd on aga vist aeg neile uut õnnelikku omanikku otsima hakata. Niisiis, kes soovib osta minult 25.septembril Giants staadionil toimuvale U2 kontserdile 2 piletit, võtku aga ühendust (pirjo@mail.ee).