Gruusia omapärad ja lapsevanemate vandenõu

Täna kirjutan niisama meie elu-olust ja uitmõtetest.

Kõigepealt meie pereliikmetest. Poisid käivad vapralt koolis ja on üldiselt eluga rahul. Hommikul kell veerand üheksa võtab buss nad värava eest peale ja toob vajadusel õhtul ära ka. Üldjuhul aga toon nad varem (enne kella 17) koju. Nagu arvata võiski, olid Villemi esimesed nädalad  lasteaias keerulised ja ega ta sinna väga ei kippunud. Nüüd on ta aga harjunud. Villem on gruusia-inglise keele rühmas, mis tähendab, et üks õpetaja räägib gruusia ja teine inglise keeles. Lapsed on suures osas grusiinid, mistõttu ilmselt õpib Villem isegi gruusia keele kiiremini ära. Õpetaja ütles, et Villem oli juba ükspäev käratanud "Tasa!" gruusia keeles. Ja kodus ütles ta "Vai-me!" ehk "Oh-sa-issake!".

Meie Priiduga õpime gruusia keelt siis peamiselt poistelt ja elementaarsemaid väljendeid nagu "tere", "aitäh", "head-aega" jne. kasutame ikka igapäevaselt grusiinidega suheldes. Olen vist ka kirjutanud, et meil on siin tänava otsas üks tore köögivilja-puuvilja müüja, kellelt saab alati värsket gemüüset. Ligikaudu kuu tagasi ütlesin "aitäh" ehk "madloba" asemel kogemata "gamarjoba" (hääldub gamardžoba) ehk "tere!". Sellele gemüüse-müüjale valmistab see minu apsakas siiani nii tohutult nalja, mistõttu alati kui ma lähen midagi tema juurde ostma ja keegi veel seal ostlemas on, räägib ta selle loo, kuidas ma ütlesin "aitäh" asemel "tere". No mulle tegi alguses head meelt, et ma olen võimaldanud talle nii palju rõõmu ja naeru. Tema müüb ju mulle vitamiine, mis on kasulik tervisele, ja mina pakun talle ka midagi tervisele kasulikku ehk naeru. Aga nüüd mulle käib juba veidi närvidele, et ta mu üle muudkui naerab ja arvab, et ma ei saa aru.


Aga täna kirjutan asjadest, mis veidi häirivad või millega pole harjunud. Pärast esimest kolme kuud pole nagu külaline enam, vaid elanik, ja seetõttu ehk võin lubada ka veidi kriitikat. Üks asi, mis ikka on harjumatu ja ei meeldi, on see, et turgudel ja kõiksugu teenuste puhul öeldakse välismaalastele ikka palju kõrgem hind, kui oma inimestele. Siin on vaid suuremates toidukauplustes hinnad väljas, aga mujal öeldakse hind näo järgi. Sestap, kui sa ei tea, mis on keskmine hind (ja tavaliselt ei teagi), siis võib ilmselt korralikult pügada saada. Samas mulle ütles üks tšehhitar, kes siin on elanud juba 4 aastat, et teda see ka alguses häiris, aga siis sai ta aru, et tegelikult on ju tema see, kes rahakotist suuremaid rahatähti välja võtab. Nii et tegelikult on häda selles, et ma ei oska kaubelda ja ma pole uurinud välja keskmiseid hindasid, et teaks, kas on põhjust kaubelda. Nii et tegu on kultuurilise erinevusega, millega peab lihtsalt harjuma.

Aga siin on ka üks omapärane viis välja pressida raha. Priit rääkis mõni nädal tagasi, et tuli õhtusöögilt ja vaatas, et autol on kojamehed püsti. Ta siis pistis kojamehed alla, istus autosse ja hakkas sõitma, kui üks mees paaniliselt autot taguma hakkas ja nõudis raha. Tüüp väitis, et ta oli auto ära pesnud. No see on ju väljapressimine, sest keegi polnud sellelt mehelt midagi sellist palunud. Ja teiseks oli nii pime, et ega ei võinud ka kindel olla, kas mees ka tõesti autot pesi. Priidul polnud kopikatki sularaha ning ta sõitis lihtsalt minema. See tüüp oli aga maruvihane. Sõber Taso rääkis, et vahel võivad sellised ka kätte maksta ja autole hiljem kriimusid tõmmata. Nii et päris vastik. Aga sellega pole lugu lõppenud. Minul juhtus samal tänaval samasugune lugu. Käisin juuksuris ja kiirustasin tagasi, et poisid veel koolist peale võtta ja vaatan, et mingi tüüp peseb mu autot. Ajab ikka vihale küll, sest tõesti pole keegi ju midagi sellist palunud. Teiseks, mul oli kiire ja tal oli veel pool autot pesemata. Aga kolmandaks, olin ma ka õrnalt rõõmus, sest pärast nädalavahetuse matkamist ja väikest off-roadi sõitmist vajas mu rauast sõber küll pesu. Nii et mina ikka tasusin ka töö eest.

Lapsevanemate jõuluvale

Nüüd on mul aga lugejatele küsimus. Kui kaua lapsele seda jõuluvana ja päkapiku teemat valetada? Tobias on 8 ja usub siiralt sellesse maailma. Kui mõtlen oma lapsepõlve peale, siis see usk, et Lapimaal elavad jõuluvana ja päkapikud ning õe Sandraga paksust "Tonttukirjast" ammutatud põhjalik tarkus päkapikkude kohta, see oli nii mõnus, turvaline ja veidi müstiline. Mis siis, et vahel olid need päkapiku kirjutatud kirjad, kus ta noomis meid hambaid pesema ja tuba korras hoidma, kahtlaselt isa Antsu käekirjaga. Aga me ikka arutasime läbi Sandraga, et me oleks ju märganud, kui isa oleks toas käinud. Ja hoolimata sellest, et vanemad lapsed ehk Sandra ja Triinu sosistasid jõulude ajal, et jõuluvana pole olemas ja pane tähele, et minu ema vend Raivo läheb alati mingi totra vabandusega (a la vanatädi telekat parandama) veidikeseks ära ja siis just tuleb jõuluvana. Raivo on näitleja ja kuigi üritasin Sherlock Holmesi mängida ja uurida, kas jõuluvana on tegelikult Raivo, siis pettis ta mu ikka oma ehedusega ära. Ühesõnaga hoolimata sellest, et mu vanemad ja targemad sugulased üritasid mulle öelda, et see on üks suur vale, tahtsin ma seda siiski nii väga uskuda, et Korvatunturil elab jõuluvana pere ja päkapikud on olemas. Ja ma oleks veelgi selle müstilise turvatunde pärast nõus maal kaevu juures jõululaule laulma, et sellega jõuluvana kohale peibutada.
Tagasi maa peale. Ühesõnaga Tobias on meil ju suur poiss juba ja ma üldiselt räägin temaga kõigest. Ükspäev kuulasime Janis Joplini plaati ja ma rääkisin muuhulgas sellest, kuidas Joplin suri. Ja need "kust lapsed tulevad?" jutud sai ka juba viieselt räägitud, sest Tobias küsis. Ühesõnaga oleme temaga ausad ja räägime kõiksugu maailma asjadest ja ma arvan, et veidi tänu sellele on ka temaga võimalik rääkida ning arutleda kõiksugu teemadel. Seetõttu on mul veidi paha tunne, et ma valetan talle päkapikkude ja jõuluvana kohta. Aga ta siiralt usub ja tal puudub kahtluse-uss selles osas. Ligikaudu kuu tagasi tuli ta koolist ja oli nii õnnelik, kuna ta olevat oma klassis üks väheseid, kes on päris jõuluvana näinud. Et kõigil teistel ikka toob jõuluvana lihtsalt kingid kuuse alla või jätab koti ukse taha. Ja täna ütles Tobias Villemile, et küll need päkapikud on ikka targad, et teadsid tuua värvipliiatsid sussi sisse. Neil olid värvipliiatsid kõik katki. Olen seega dilemma ees, kas võimaldada elada tal veel turvalises, põnevas muinasjutu maailmas ja olla osaline selles lapsevanemate vandenõus, või rääkida talle kõik ära, kuna ma pean temast lugu ja pada ajamine on alandav.

Kadunud vanaisa Richard võiks elus olla, sest temal olid alati sellised huvitavad tarkusterad. Näiteks kõrvarõngaid tohib vaid siis kanda, kui sa kella tunned! Seda ma sain ükskord väiksena kuulda, kui ema klõpsuga kõrvarõngad olin kõrva pistnud. Vanaisa ütleks kindlasti minu mure peale midagi sellist, et päkapiku/jõuluvana vale tohib senini lapsele rääkida, kuni ta 100 piires rehkendada ei oska... või midagi sellist. Ons kellelgi selline rahvatarkus varnast võtta?

Ja viimane küsimus. Kas see, et päkapikud panevad sussi sisse mingi maiustuse või vidina, on ainult Eestile omane? Ma pole kuulnud, et üheski teises riigis selline komme oleks. Lätlastelt ja leedukatelt pole küsinud, aga soomlastel sellist kommet pole.

Batumi

Pole ammu jõudnud kirjutada. Tööd ja tegemist on lihtsalt palju. Sestap kirjutan täna ka suhteliselt lühidalt ja lasen pigem piltidel rääkida.

Nüüd juba enam kui kaks nädalat tagasi käisime Musta mere ääres, Batumis. Mulle tundub, et minuealised inimesed on lapsepõlves  aeg-ajalt kuulnud oma vanematelt lugusid müstilistest puhkustest Musta mere ääres. Nagu ma aru saan, oli see nõuka-ajal üpris populaarne koht, kuhu tuldi mesinädalatele või saadi tuusik sinnakanti. Võib olla olen ka asjadest valesti aru saanud. Aga igatahes oli tahe suur näha ära see müstiline Musta mere äärne kant.

Nagu ikka, kui oled midagi ette planeerinud, siis on tõenäosus suur, et miski võib plaani vussi keerata. Meil kukkus eelmisel päeval Villem kiigelt maha ja oli pärast seda nii loid, et kartsin peapõrutust. Proua Liina, kes on siin Gruusias juba pikalt elanud, aitas meil minna traumapunkti ja õnneks saime kohe ka arsti poolt üle vaadatud. Arst ütles, et midagi hullu pole, aga järgmised paar päeva peaks laps rahulikult olema. Neljapäeva õhtul mõtlesime seega, et Musta mere tuusik jääb ilmselt kevadesse. Aga kui Villem järgmisel hommikul ärkas, energiat nii täis, et võiks vägesid liigutada, mõtlesime, et ega meil nii ehk naa õnnestu väevõimuga teda siin paar päeva rahulikult olema sundida. Sestap näis 5-6 tundi autos istumist isegi palju rahulikum variant. Nii me siis suundusime Batumi poole. Kõik, kes seal käinud on, saavad muidugi esmase elamuse liiklemisest sinna ja kohale jõudes rõõmu tunda, et luud-kondid terved. Esimesel sajal kilomeetril on küll korralik kiirtee, aga pärast seda lookleb tee üle mägede ja orgude, kus on möödasõite suhteliselt keeruline teha. Aga kohalikke see ei häiri ja nad lihtsalt lähevad mööda. Kõige hullemad on marsad, mille juhid sõidavad seda teed ilmselt igapäevaselt ja nad on saavutanud mingisuguse ükskõiksuse. Kohati mulle isegi tundus, et mõni oli nii tüdinud oma tööst, et tekitas ise endale adrenaliini pealtnäha võimatutes kohtades möödasõite sooritades, sest sirge peal ei soovinud nad tavaliselt sugugi mööda sõita. Positiivsem osa teest, mis viib Batumisse on see, et järjest tuleb erinevaid külasid, kus tee ääres müüakse mingeid spetsiifilisi tooteid. See pole nüüd täpses järjekorras, aga on rosina-lavaši küla, võrkkiige küla, savipoti küla, punutiste küla, autoõlide küla, mee-küla jne. Hooaja kaubana pakuti rohkem Batumi pool ka tee ääres seeni ja ka mandariine müüa.

Tee sihtmärki oli pikk ja kohati vaevaline, kuid lõpuks kui meie ees laius suur uhke Must meri tuli jõudu juurde ning peagi jõudsimegi Kobuletisse, kus ööbisime. Kui pole merd ammu näinud, siis saad aru, et midagi on puudu olnud. Sestap oli hiiglama mõnus vahtida lummatult merd ja kuulda merekohinat. Priit ja poisid käisid järgmisel hommikul ka meres ujumas. Minul oli kurk haige ja ma ei läinud, aga veidi kahetsen, sest järgmisel päeval oli meri juba palju külmem ja me enam ujuma ei läinud.

Laupäevase päeva veetsime Batumis. Kõigepealt võtsime ette Botaanikaaia. See oli vägev koht, kuhu otsustasime kevadel tagasi, matkama minna. Tänu sellele, et see oli juba üle 100 aasta tagasi rajatud, olid Botaanika-aia isendid võimsad ja oma täies hiilguses. Sestap oli seal kohati nagu džungel. Selline metsik loodus, mitte rajatud park, kus iga lill on mõõdetud kohal. Selline lopsakus ja tõeline loodus, kus kõik pole inimese poolt paika pandud, kuid võid näha siiski muuhulgas puid ja taimi, mida muidu tavalises metsas ei kohta. Nagu ma aru saan, siis seal Botaanikaaias osad inimesed ka täitsa elavad. Üks grusiinist sõber rääkis, et nõukogude ajal olid seal sanatooriumid, aga pärast seda elavad mõningad kohalikud ja botaanikaaia töötajad seal. Igatahes ühed lapsukesed tundsid seal ennast tõesti nagu kodus (mõelge milline taga-aed, kus mängida!) ja sosistasid põõsastest venekeelseid roppusi ja veidike üritasid meie poisse ubinatega loopida. Ühel hetkel tuli üks ilmselt nii 10-aastane tüdruk, võttis Villust kinni ja kukkus teda musitama. Nagu ma ennegi olen öelnud, siis Villem, kelle suurim häda on tema veel 3-aastase nunnu olek ja kes peab end tegelikult vähemalt Tobiase vanuseks, pistis selle peale nutma. Eks ma saan aru ka ja üritasin tüdrukule mõista anda, et ärgu võtku isiklikult, aga lapsele lihtsalt ei meeldi see. Ise ka ei tahaks, et keegi võõras hüppaks mind musitama. Selle veidi jahmatavapaneva juhtumi peale ütles Tobias siiralt ja südamest, et Taimaril oli ikka õigus – Gruusia naisi peab kartma. Aga taime ja metsasõpradele soovitaks seda Botaanikaaeda igal juhul.



Edasi sõitsime Batumisse. Kui mööda mere äärt Batumi poole liikusime, ütles Tobias, et see on nagu Viimsist Tallinna sõit. Et taamal paistab linn ja jooksurada läheb mere kõrvalt.

Batumi oli veidike nagu Pärnu. Kuna ranna-hooaeg oli läbi (kuigi Eestimaalase jaoks oli vesi veel täiesti mõnus), siis rannapromenaadil väga palju inimesi ei liikunud ning loomulikult jäätist või kohvi ka rannakohvikutest enam osta ei saanud.



Aga kuidagi vedas meil ja leidsime hiiglama ägeda kohviku nimega Fan-Fan. See oli nii hubane ja erinevat vana-aegset, ägedat mööblit täis. Veidike tuletas mulle meelde meie Tallinna kodu elutuba. Igatahes võtsime kohad sisse ja lisaks vingele interjöörile oli seal ka hea kohv ja maitsev toit.



Pärast kõhu täitmist patseerisime niisama ringi. Kuna meil oli siiski tuusik Batumisse, panin ma oma ilusa mummulise kleidi selga ja värvisin huuled punaseks (rullid jäid küll pähe panemata). Õnneks oli 25 kraadi sooja ja kleit oli seetõttu täitsa kohane riietus. Samas kohalike jaoks oli siiski tegu oktoobriga ja seetõttu ei kohanud ühtki naist kleidis.

Laste jaoks oli päeva kõige meeldejäävam osa delfiinid. Nimelt on Batumis delfinaarium, kus saab delfiinidega koos ujuda. Kõigepealt tuli läbida väike koolitus, pesta lapsed ära ja siis said nad selga sukeldumisriided. Mõlemad poisid olid väga põnevil, aga kui basseinini jõudsime, keeldus Villem siiski delfiiniga koos ujumisest. Tobias oli üdini rõõmus ja õnnelik, et sai delfiiniga ujuda, kuid hoolimata sellest seisis Villem basseini ääres ja ütles, et kui neid delfiine poleks, võiks ta seal basseinis ujuda küll. See ujumine kestis ligikaudu 20 minutit ja pärast seda ütles Tobias, et tema tahaks ka saada delfiinide treeneriks.





Loomulikult käib delfinaariumi juurde ka shõu. Lastele jällegi meeldis, aga ise peab tunnistama, et see meeletu ameerikalik ergutamine, et plaksutagem, karjugem, elagem kaasa jne… see hästi ei istunud. Samuti ma pole siiski kindel, kui õnnelikud need delfiinid seal olid. Mäletan, et Ameerikas olid šõudel isendid, kes olid mingil moel päästetud ja nad poleks enam päris ookeanis hakkama saanud. Aga kes teab, võib olla oli see jutt meiesuguste rahustamiseks.

Kui õhtu käes, valisime Lonely Planetist soovitatud retro söögikoha. Nimi oligi Retro ja veidike sarnanes see ka Narva kohvikuga. Eks loomulikult oli eesmärk ära proovida ka nende kuulus Adžaaria hatšapuri. Hatšapuri on eksole selline piirakas – lehttaigna vahele on pandud suluguni juustu. Sealse regiooni „eri“ on aga hatšapuri, mille seest ei puudu samuti juust, aga sinna kuumale juustule lisatakse veel toores muna ja tükk võid. Kui see ära segada, siis muna veidi hüübib kuumas juustus ja siis tuleb vaikselt saia äärest tükikesi murda ja see muna-juustu-või segusse kasta. See oli väga maitsev (eriti, et sai tehti värskelt kohapeal), aga õhtusöögiks muidugi päris rammus. Nii et terve pere peale üks selline (lisaks muule toidule) proovimiseks võtta, oli täitsa piisav.

Järgmisel päeval käisime veel kohalikus rahvuspargis. Jällegi kadus pärast toredaid külasid tee peaaegu ära, kuid viidad siiski aegajalt näitasid rahvuspargi poole. Lõpuks jõudsime rahvuspargi majakese juurde, kus polnud ühtki hingelist peale lehmade, kes olid väga uudishimulikud. Matkasime veidike, et enne pikka tagasisõitu veel koibasid sirutada ja tõdesime jällegi, et Gruusia on ikka väga rikas oma looduse poolest.



Tagasiteel sõitsime läbi veel ka Kutaisi lähistel olevatest  Sataplia koobastest, kus oli dinosauruse jälg. Seda jälge ja koopaid sai minna vaatama ainult giidi ja täistunnil väljuva grupiga. Giidi oodates, pöördus järsku üks mees (kes algusest peale ei paistnud kohalik) Tobi ja minu poole ning ütles „ohhoo, kas tõesti eesti keel!“. Seda muide on meil siin juba mitmeid kordi juhtunud, et meid kuuldakse eesti keeles rääkimas ja kohtame ettearvamatutes kohtades eestlasi. Peale koobastest läbikõndimist ja pikemat vestlemist selgus muidugi, et olime selle eesti mehega ka New Yorgis ühisel peol käinud ja et meil on ühiseid sõpru. Eesti on väike ka Gruusias.

Nüüd lõpetan oma pika lühijutu.

Igal ühel oma kilpkonn

Kirjutan vahepeal veidi poistest. Tobias on jätkuvalt meil kangelaste ja militaarvaldkonna sõber. Superkangelased (nagu Superman, Spiderman, Batman) enam teema pole, küll aga teistsugused kõvad mehed. Eestis avaldas talle muljet Kalevipoeg ja vahepeal tuli ka kristlus meie kodusse. Poolteist aastat tagasi oli Tobias vaimustuses Jeesus Kristusest ja Jumalast. Tal oli nii palju küsimusi selle teema kohta, et ostsime siis talle laste Piibli. Samuti lubasin Tobiasele, et lähen temaga ülestõusmispühade aegu maal (Kolga-Jaanis) kirikusse. Kuna oli kevadine aeg ja tol päeval pandi maal ülesse ka batuut, siis kirikusse mineku ajaks ütles Tobias, et sai batuudilt elektrilöögi ja usk läks pealt ära. Mnjah. Hiljem olla see aga tagasi tulnud. Vahepeal vaibus Jumala teema ja asendus rohkem kõiksuguse sõja ajalooga. Aegajalt tuli küsimusi nii II Maailmasõja, Külma sõja, Reaalkooli õpilaste kohta, kes sõtta läksid jne. Eelmisel nädalal tõmbas aga Tobias jällegi raamaturiiulist välja Piibli ja palus, et seda unejutuks loetaks. Kuigi meie kristlased just pole, siis samas olen ikkagi seda meelt, et Piibli tundmine või igasuguse usundi tundmine on hea ja aitab Maailma erinevaid rahvaid paremini mõista. Erinevad usundid on minu meelest justkui eluõpetused ja ilmselt enda elus juhindun nii kristlusest, budismist, taoismist kui ka paganlusest. Aga jah, kuivõrd suhtume oma põngerjatesse ikkagi kui eraldiseisvatesse indiviididesse, kellel on oma huvid, siis ei ole ka Piibli unejutuks lugemise vastu midagi. Muide endal on ka huvitav lugeda, sest see annab aimu kuidas on mingisugused arusaamad ja hoiakud õhtumaades tugevalt kinnistunud. 

Tobias on aga väga kirglik oma teemadega. Ta räägib Villemile ka suure kirega elutarkustest, mida ta Piiblist lugenud on. Seepeale tuli üks õhtu Villem nuttes minu juurde ja ütles, et tema ei taha sinna alla minna, kus on koletised ja põrgutuli. Tema tahab ka paradiisi ehk ülesse. Tobias ilmselt oli talle lastepiiblist näidanud pilte ja rääkinud, et head inimesed saavad tuusiku ülesse. Villem on meil rohkem ratsionaalsem mees ja tema fantaasialennud nii kaugele ei vii.

Kui juba Villemist kirjutada, siis tema tekitab teistmoodi väljakutseid. Arvestades, et olen tegelenud soolise võrdõiguslikkuse valdkonnaga ja ka oma elu üritame nii elada, et lapsed mõistaks naiste ja meeste võrdseid võimalusi, tuleb Villem aegajalt välja üpris šovinistlike mõttekäikudega. Kevadel, kui mu isa maale traktori ostis, ütles Villem mulle võidukalt „emme, sina ei saa traktoriga sõita, ainult inimesed saavad!“. Ma olin nõutu ja küsisin, et kas ma siis polegi inimene. Villem ütles, et oled küll, aga vaid onud saavad traktoriga sõita. Sarnane mõtteavaldus oli tal ligikaudu kuu aega tagasi. Pidin siin tähtsate prouadega kohtuma minema. Villem aga ei käinud siis veel lasteaias ja kuigi ütlesin prouadele, et mul jääb seekord tulemata, kuna pole lapsehoidjat, paluti mul ikka tulla ja Villem ühes võtta. Lugesin siis enne minekut Villemile sõnad peale, et seal on viisakad ja korralikud prouad ning ta peaks käituma nagu suur ja tubli poiss. Villem vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis, kas seal siis inimesi polegi? No mis sa kostad?! Ma ei tea, kus Villemil see mehed=inimesed arvamus tuleb. Ehk tal on lihtsalt semantikaga probleeme.

Rohkem lapsejuttu ei aja. Lisaks eelmisele looma-teemalisele postitusele olgu edastatud veel üks tore uudis. Nimelt eelmisel nädalal tuli üks tuttav meile kotiga, mille sees oli karp, mille sees omakorda oli ilus, suur kilpkonn. Sõbrad, te ju kujutate ette, et ma hüppasin sellele inimesele suurest rõõmust kaela, kuna mul on eriline sümpaatia kilpkonnade vastu! Meie kilpkonn Riina, kes on mul olnud nüüdseks 13 aastat, jäi Eestisse, kuna CITESi konventsiooni kohaselt ei tohi eksootilisi loomi, kellel pole nii-öelda pabereid ühest riigist teise transportida. Üritasin suvel küll mitmeid kordi Keskkonnaministeeriumi ametnikega sel teemal suhelda ja hoolimata sellest, et Riina oli mulle 1999. aastal kingitud ja kinkija ei osanud poest kuidagi mingeid pabereid nõuda,  pidi Riina meid Eestisse ootama jääma. Teadsin ju, et siin on niivõrd hea kliima, et Riina saaks õues elada ja talvituda, aga siiski seekord jäi CITESi konventsioon peale ja pretsedenti meie Riina näol luua ei saanud. Eks ma saan loomakaitsjana sellest aru ka, sest enne oma Riina saamist polnud ma teadlik, et neid loomi meie maale kartulikotis ja illegaalsena tuuakse ja et iga ost toetab sellist „allilma“, loomavaenulikku kaubandust.

See selleks. Karbi sees oleva kilpkonna lugu on selline, et inimese isa, kes kilpkonna meile tõi, nägi linnas suure magistraali ääres väikseid lapsi selle kilbikuga mängimas. Ja kusjuures mäng oli üpris jõhker ja kilpkonna peaaegu loobiti. Tuttava isa siis küsis lastelt, kas nad teavad kust see kilpkonn pärineb ja kuna lapsed ei teadnud, siis võttis ta kilpkonna endaga ühes. Kilpkonna sinna jätmine, oleks võinud kilbikule traagiliselt lõppeda. Ja nüüd elab see tore kilbik meie aias. Poistega oli meil temale ka nimekonkurss. Villem pakkus nimeks Marsa, Tobias aga Hilda. Loosiõnn naeratas nimele Hilda ja nii elutsebki nüüd meil ka Hilda. Siin kliimas elavad kilpkonnad omapead. Nii et ma ei pea muretsema seepärast, et lahkudes Gruusiast, ei saa teda kaasa võtta.

Lõpetuseks, tervitused Riinadele!

Liiklus ja loomad

Nagu pealkiri vihjab, siis kirjutaks ikka ka liiklusest, mis on muljetavaldav siin ilmselt kõigile väljamaalastele. „Muljetavaldav“ selles suhtes,  et liiklus on üpris kaootiline. Enam-vähem valgusfooridest peetakse lugu, aga muidu sõidurajad on nagu rohkem lõbu pärast maha joonistatud, kuna enamus autojuhte sõidab tee keskel. Kõige esimeses reas looklevad tavaliselt taksod ja marsad, mille juhid on valmis piduri põhja vajutama, kui kellelgi käsi püsti on. Seepärast siis esimeses reas ei soovitata siin sõita. 

Nagu ka eelmises lähetuses olles, mõtlesin alguses, et siin ma küll rooli ei taha istuda. Aga nüüd olen juba peaaegu kolm nädalat olnud ühe toreda 13-aastat vana ehk teismelise auto omanik ja sõidan ikka iga päev. Kui autot ostsin, siis endine omanik rõhutas ka seda, et sellel on hea tugev signaal. Ma üldiselt ei ole suur signaalitaja, aga siin liikluses saab vist see auto funktsioon peaaegu sama vajalikuks kui pidur. Nagu öeldud, sõidetakse üldiselt rea keskel, sest ei või teada ju kummast reast kiiremini saab. Samuti tuututatakse igal võimalusel ja ka siis, kui on näha, et eessõitval autol pole võimalik edasi sõita. See ajab mind eriti marru ja kuigi ma jätkuvalt kasutan vähe signaali, siis sõiman roolis nagu vana mees. Eile koolist koju sõites oli jällegi üks moment, kus sajatasin midagi eessõitjale, kes mingit jaburat manöövrit sooritas ja vabandasin siis poiste ees, et nende ema niiviisi ropendab ja muidugi lugesin sõnad peale, et nemad õppust ei võtaks. Tobias vastas väga diplomaatiliselt „emme, ära muretse, me saame su’st aru“. Mis nii viga!

Aga jah, nagu mitmed siin pikemalt viibinud eestlased ütlevad, siis liikluses võid sa mõne isiku sõidustiilist välja lugeda täielikku matslikkust ja jõhkrust, aga kui autost välja tuleb, on väga tore inimene. Ühesõnaga liiklemise põhjal ei maksa eelarvamusi tekitada ja nii sõiman mina ka kõiki roolis, kuigi ilmselt tänaval võiksin ka naeratada. Tuleb siiski kohalikud kombed omaks võtta. Huvitav on selle liikluse juures aga see, et vähemalt linnapildis on näha üpris vähe õnnetusi. Kuidagi kõikidel on vist selline hoiak, et autojuhtide puhul peab valmis olema kõigeks, aga samas ise võib ka nii sõita, et teised vajadusel kahe jalaga pidurile hüppavad. Sestap näiteks ei panda eriti pahaks, kui teed vale koha peal u-pöörde, samuti võib siin maanteedel näha, kuidas keegi lihtsalt vastassuuna poole tagurdab. Mõnes kohas on muidugi ka nii, et näiteks kolm rida keerab teisele teele, aga seal teel on jäänud alles kaks rida ja ise tead, kuidas haihtunud realt ühele kahest reast saad. 

Villemile ja Tobiasele olen seletanud, et siin peab liikluses arvestama, et autod on kuningad ja jalakäijad pole mitte keegi. Kõrgema sordi kuningad on muidugi suuremate ja uhkemate autodega. Sellised tavalised loodusseadused kehtivad – tugevamal on lihtsalt eesõigus. Ülekäigurada kasutades on tee ületamine üpris suitsiidne ettevõtmine, kuna üldiselt ikka keegi ei peatu. 

Nagu New Yorgis, on politseisid siin iga nurga peal (see on selline taktika), aga üldiselt peavad nad harva kedagi kinni. Mõned politseid sõidavad mööda tänavat ja kui näevad reeglite rikkumist, siis jorisevad midagi ruuporisse ja see üldiselt ka mõjub. Mis aga nii politsei kui ka kiirabi puhul vihale ajab on see, et nad enamasti sõidavadki vilkurid sees ja ei saa kunagi aru, kas tal on kiire ja peaks teed andma või mitte.

No igatahes ma saan aru, et tegelikult on liiklus siin hulka paremaks läinud, kui ta oli. Ja ma olen optimistlik  ja usun, et nelja aasta pärast on veelgi parem. Liikluskultuur on ikkagi ka mingi ühiskonna perioodi peegel, mulle näib. Eestis on ju ikkagi liikluskultuur oluliselt paremaks läinud ja teed ületades ei pea alati mõtlema, et auto on jõupositsioonil. Siin on palju kaasa aidanud fooride juures sellised sekundite lugejad (Eestis on vist mõnes kohas jalakäijatel see). See teeb elu palju lihtsamaks, kuna neid sekundeid nähes oskad juba arvestada, kas jõuaks foori rohelise tule alt läbi või mitte. Vot selline mulje on liiklusest.

Eelmise nädala muljetest rääkides aga, siis esiteks sai kinnitust väide, et aegajalt sajab siin liiva. Nii nädal tagasi sadas öösel kõvasti vihma ja kui rõõmustasin, et hommikul auto kindlasti läigib, siis tegelikult oli suhteliselt puhas auto mustaks saanud. Nagu mingi liivapritsiga oli üle käidud. Väidetavalt siis toovad hoovused kuidagi Sahara kõrbe liiva siia ja seetõttu aegajalt sajab see liiv siin koos vihmaga maha.

Samuti kogesime eelmisel nädalal väikest maavärinat. Sellest, et tegu oli ilmselt maavärinaga saime aga aru alles siis, kui päev hiljem selle kohta uudist lugesime. Ühesõnaga lugesin poistele laupäeva õhtul unejuttu, kui maja rappus nii, et arvasin, et keegi tahab väga rajult uksest sisse saada ja raputab. Hetkeks kõik klirises. Aga see toimus vaid viivuks, mistõttu vaatasin korra kodus ringi ja läksin lugesin edasi. 

Nagu meil kombeks, üritasime ikka nädalavahetusel linnast välja ka saada. Pühapäeval sõitsimegi jällegi linnast  välja, mägedesse. Selle pühapäeva väljasõitu nimetaksin ka kodulooma safariks. Kohtasime tee peal loomulikult koeri, lehmi, kitsesid, lambaid, hobuseid, eesleid ja esmakordselt ka põrsaid.  Ja see ei juhtunud vaid ühes kohas, vaid ikka sageli juhtus karjane just parajasti oma loomakarjaga mööda teed vastu tulema. Sead olid nagu koerad teeperves ja vahtisid sõbralikult meiega tõtt. Kuna ma armastan kõiki loomi ja hakkan nendega enamasti heldinult juttu ajama, ütleb Villem mehelikult ja lubavalt sageli „emme, olgu me võime sulle ju lehma võtta“. Aga piisab kass Jazzist, kes meil hoovis elab ja Paulist, kes on vahva ämblik ja üle-eile suure porikärbse köögis kinni püüdis. 

Naastes matka juurde, siis pean ikka ütlema, et siia maakohtadesse võiks nostalgiareise korraldada. Minu lapsepõlv oli nõuka-ajal, seetõttu vaatan ma ikka heldinult nii mossesid (millel on padi taga-aknal), nivasid, volgasid kui ka žigulisid. Maakohtades on siin ikka väga paljudel veel need vanad autod liikumisvahendiks ja siis on tunne nagu sõidaks oma lapsepõlves. Need vene-imed ei ole muidugi väga keskkonnasõbralikud ja mu nostalgia ei tähenda, et tahaks seda aega tagasi. Aeg-ajalt on lihtsalt tore, kui kohtad mingeid sümboleid oma lapsepõlvest. Küllap tekitab see turvatunnet. 

Samuti näeb siin mägedes aegajalt ka külameest hobu- või eeslirakendiga. Ühesõnaga sellistel loomadel on ikka jätkuvalt siin töine funktsioon. Edasi annan sõna fotodele.

Viinamarjad on meil siin magusad...

Elu on nüüd nii suure hoo sisse saanud, et pole saanud mahti kirjutadagi.
Vahepeal olid siin valimised. Olime igaks juhuks valmistunud kõigeks ja ostsime nii küünlaid, tikke, kui ka võtsime sularaha igaks juhuks rohkem pangast välja, aga õnneks ei olnud põhjust. Valimistulemused olid mõnevõrra üllatavad, samas see vanglaskandaal tegi ilmselt oma töö. Mulle näib, et mõnes mõttes oli see vanglaskandaal nagu Estonia hukk eestlastele, kuna nagu selgub, on Gruusia peale Ameerikat esirinnas sellega, et elanikkonna kohta on vanglas olevate inimeste arv väga suur. Väidetavalt ligikaudu 25 000 inimest on siin vanglates ja see tähendab seda, et peaaegu iga suguvõsa tunneb kedagi, kes on vanglas. Seetõttu võib öelda, et see skandaal puudutas isiklikult väga paljusid ja isegi kui ei puudutanud, siis oli see siiski väga shokeeriv.
Grusiinid on lahedalt emotsionaalsed inimesed. Kuulsin, et nüüd kus võimule tuli Ivanišvili, olla mingid töölised öelnud, et nemad enam turvavöösid ei valmista, kuna võim vahetus. Šakašvili ajas suurt turvalisust taga (see tal ka õnnestus) ja olla isegi ühes reklaamis näidanud, kuidas turvavööd kasutada ... aga nüüd enam pole mõne grusiini meelest seda vaja. Kusjuures peab ka ära mainima, et turvavöö on siin tõesti heal juhul ainuke turvaline element liikluses. Lastel puuduvad autos turvatoolid ja nii sageli on näha autos paariaastast last, kes seisab ja sõitvas autos ringi müttab. Arvestades siinset liiklust, on see ikka palju ohtlikum, kui Eestis. 
Rohkem ma olmest ei kirjuta. Kirjutan hoopis ulmest. Ei tegelikult kirjutan meie paari nädala tagusest toredal matkal käimisest, mis tundus tõesti eestlasele kohati ulmeline. Aga grusiinide jaoks täiesti tavaline.

Otsustasime paar nädalat tagasi, nädalavahetusel veidi linnast välja minna ja teha ühe väikese matka. Priit valis suht Tbilisile lähedal ühe matkaraja, mis pidi viima vana kloostri juurde. Alguses möödus sõit sinna mööda väga korralikke ja ilusaid mägiteid. Kui aga ühel hetkel külavahe tänavale keerasime, oli tee vaid aimatav. Paar korda jäimegi nõutult seisma ja ei teadnud, kust edasi sõita, sest neid tee moodi radasid oli kaks. Aga meie järel sõitis üks teine auto, kes ilmselt aimas, et tahame sinnakanti sõita (sest mujale see tee palju ei viinud) ja autos viibiv seltskond viipas meile. Kuna viitasid polnud ja autos viibiv seltskond väitis ka kloostri poole sõitvat, järgnesime neile.
Nii pagana ilus oli ümbrus - mäed, lambakarjad, kus oli ka veidi vanaaegse olemisega karjus ja loomulikult ka karjakoer. Lisaks nägime eesleid, hobuseid ja kitsekarjasid. No ja muidugi lehmad, kes siin vabalt ringi kooserdavad nagu külakoerad.



Ühesõnaga olime niivõrd lummatud ümbritsevast loodusest ja Nina Simone'i muusikast, et sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Peaaegu 20 kilomeetrit oli seda mägist teed, kus tükkaega polnud näha ühtki maja ega hingelist. Lõpuks jõudsime aga külla, millega tee lõppes. Meie eesolev seltskond sõitis aga üle jõe ja viipas meile, et me üle jõe sõidaks. Me jätsime auto seisma ja andsime märku, et sellist jõe ületamist me nüüd kindlasti ette ei võta. Kuna küla, kuhu jõudsime, omas ka asukaid, siis otsustasime neilt küsida, et kus asub klooster. Üks väike 10-aastane poiss oskas veidi inglise keelt ja ütles, et poolteist kilomeetrit läbi metsa ja seal asubki. See tundus igatahes just paras vahemaa edasi-tagasi matkamiseks (arvestades mõne pereliikme vanusega).
Hakkasime siis kõmpima kloostri poole. Peaagi avastasime, et me pole sugugi üksi. Seesama seltskond, kes oli meid juhatanud ja inimesed, kes olid meile autoga teed näidanud, järgnesid meile. Hiljem selgus, et kogu see seltskond oligi üks suguvõsa ja auto seltskond oli neile külla tulnud. Lisaks pidevale tee näitamisele, hoolitseti meie eest ka teel kloostri juurde. Pakuti kreekapähkleid ja tehti juttu. Lõpuks jõudsime kloostrini, mis tõesti oli vana ja päevinäinud. Samuti viidi meid ka ühe väga vana sillani, mille ületamine Ameerikas oleks ilmselt rangelt keelatud.





Ühel hetkel hakkaski üks meestest rääkima, et pärast kloostri juures käiku, peaks me ikka nende juurde sööma minema. Ta väitis, et tal on 40-aastane juubel ja kõik tähistavad seda ja meie oleme ka oodatud. Olin sellisest grusiinide külalislahkusest lugenud "Minu Gruusia" raamatus ja kui mulle lugedes tundus hirmutav see, et ka olukorras, kus tahaks täitsa vaid oma perega olla ja oma patareisid vaikselt laadida, võib grusiinide külalislahkus selle matkal käimise mediteerimisvõlu ära võtta. Aga kogu see olukord tundus omamoodi sürreaalne ja sellised toredad ootamatused on  ütlemata meeldivad, leppisime Priiduga kokku, et võtame matkaseltskonna lahke pakkumise vastu sõnadega, et saame vaid 20 minutit olla. Igatahes üks vaene lammas oli (loodetavasti tunneli lõpus valgust näinud) oma keha selle supra jaoks ohverdanud. Seda muidugi mitte meie pärast, vaid suguvõsal oli supra plaanis nii ehk naa.



Igatahes siis pärast väga ilusat matkarada ja kloostri juures käiku, istusime lauda. Loomulikult täideti muudkui klaase erineva kodus tehtud veiniga ja öeldi tooste. Seltskonnast oskas lõppkokkuvõttes vaid üks mees veidi vene keelt ja tema siis ka meiega enamus aega vestles. Kuigi rääkisime kogu aeg, et me peaks minema hakkama, paluti ikka, et me veel natuke oleks.



Siis tuli kohale vanem ja väärikam osa suguvõsast koos tõelise Tamadaga (ehk toosti ütlejaga). Mina ei teadnud neid reegleid ja oleksin ilmselt lihtsalt ühel hetkel lauast püsti tõusnud ja ütelnud, et oli väga meeldiv, suur tänu ja me läheme nüüd. Aga Priit teadis, et Tamadalt tuleb selleks luba saada ja ka meiepoolsele toostile, et pererahvast tänada, pidi sellelt auväärselt mehelt loa saama. Nii käidi siis läbirääkimistel, et Tamada annaks meile loa minna. Mind ajas kogu see situatsioon itsitama, sest istusime ju võhivõõrate inimestega ühes lauas ja arutasime puuduliku keeleoskusega maailmaasju. Paljud suguvõsa liikmed ei saanud samuti aru, et kes me oleme ja miks me nende lauas istume. Samas on see ilmselt neile ikkagi väga loogiline, et nende kaugesse külla sattunud inimestele külakosti pakkuda, nii et väga palju keegi kulmu ei kortsutanud. Grusiinid on ikka väga uslik rahvas ja iga teine toost oli Jumalale. Eestlastena oma rahva uskmatusest väga palju rääkida ei julge. Nagu Margit ütles, on selliste rahvaste jaoks mitte uskumine midagi sellist nagu sa ütleks, et sul pole rahvust või sugu.
Lõpuks, pärast ma ei tea kui mitmendat toosti ja ka seda, et olime Tamadad kuulnud sügava gruusia mehe häälega ja kurblikult laulmas, anti Priidule sõna ja pärast paari tundi (!) saimegi loa minema hakata. Kaasa pandi meile veel nende endi aias kasvavaid viinamarju.

Lõppkokkuvõttes jäime oma matkaga väga rahule, sest lisaks imekaunile loodusele, saime kogeda ka seda tõelist Gruusia külalislahkust. Minu meelest nende loodus ja külalislahkus ongi nende Nokia või nagu rootslaste Volvo.